Seltsimehed! Haanjas ootab Teid Dr. Holdeni tervistav matk – Haanja 100!
Kiirustage seltsimehed hullud, kiirustage. Kohtade arv on piiratud!
Viis päeva kõhklusi – sõita või mitte sõita ( sant tervis- peavalu).
Kuna trennis oli enesetunne pigem parem, langeb otsus –SÕITA!
Jõuame kohale 8.20- Tom ja mina ning tiim – Helje, Matu, Maarja.
Hulle sibab ohtralt, mõned on päris segased. Ega need hullude ja segaste kaaslased ka päris normaalsed ikka ei ole.
Stardikoridoris on kõik rahulik- kõvad tegijad, segased, tegijad, tšainikud – igaüks teab oma kohta!
Ma märkan seltsimeeste nägudel tõsist entusiasmi.
9.00
Klassikat 2004ndast aastast (siin peaks olema klassiku nimi, kahjuks ei tea ma seda).
Külm tuul puhus üle metsalagendiku. Tumedas nahkjopes mees surus käe aeglaselt põuetasku ja tõmbas sealt välja tuhmilt helkiva püstoli. Hommikusest rõskusest kohmetunud sõrmedega urgitses ta portfellist padrunikasseti ja lükkas selle harjunud liigutusega käepidemesse. Siis vaatas ta karmi pilguga endast mõne meetri kaugusel seisvat inimgruppi. Ärevil nägudega inimesed kangestusid paigale. Keegi ei hinganud, pead laskusid rinnale. Relvaga käsi tõusis aeglaselt. Mõni sulges erutusest silmad. Lajatas pauk.......... Haanja 100 oli alanud.
Algus suhteliselt rahulik (peagrupp muidugi eemaldub oma kiirusega). Nagu distantsi algosas ikka , Tom ees, mina tema järel. Kiiremat algust küll ei soovi. Mulle see tõusmisega aeglasem algus sobib. Probleeme ei ole, erinevalt mullusest, kui minu jaoks kiiret algust 40 km-ni põdesin. Rada kohati üsna libe, aga kannatab sõita. Tiim on tubli (Matu on kuidagi unine?), peaasi, et buss vastu peab (pooltelg teeb jubedat häält).
Viskame ära (ikka tiimile) botikud, Tom ka liibukad- kaotame minuti, võidame … ?
Munamäe tõus!!! Matu unisus on kadunud- töötab 3 mehe eest. Abiks ikka.
Manustame jooki, sööki.
Mida Te sööte?Sihvkasid?
Soola!
Andke mulle ka, mul on kõht väga tühi.
Mõrvarist siis seekord alla!
Tüüpiline Haanja rada- ränk tõus vaheldub ohtliku laskumisega, puhkusest ära mõtlegi.
Massimõrvar! Plaan selline, et poole peale laskun rattaga, siis tulen maha. Korraga uhtekraav ja ….
Olengi all. Aga ratas….? See alles poole mäe peal. Tom lohistab seda allapoole.
Taevake, miks Te sinna auku ronisite?
Ikka mina, isegi selle augu kaevasid nad siia minu jaoks.
Hulle tagajärgi sellel vabalangemisel ei olnud.
Muda koguneb üha rohkem – kisub ketti, käigud ragisevad, pidurid käivad vastu ratast.
Mis su rattal õieti viga on?
Esijooks, tagajooks, esihammasrattad, kett –need on kindlad probleemid. Lisaks teevad muret tagumised hammasrattad, pidurid, käiguvahetus ja keskjooks.
Siis peab Sul küll hea ratas olema!
Kuidas nii?
No, et sellele vaatamata sõita saad!
Tomi rattal viskab kett pidevalt üle, korra tõmbas hammakate vahele kinni, ju sai kannatada.
Tehnikaalases kirjanduses kohtame viiteid sünteetilistele kettidele. Arvatavasti valmistatakse neid poroloonist või roostevabast terasest. Aga kõige parem, laske endale panna hõbekett!
Otsustame, et järgmisel kohtumisel tiimiga peseme rattaid.
Rõuge meeste treeningrada. Hullumaja!
Ivar, nad panevad Su kinni!
Loogiline, et just seal torkab oks silma ja olengi vasaku silma läätsest ilma!
Ühe silmaga halb, kahega (üks poolpime) veel halvem!
Õnneks on kohe TP, kus meiegi tiim kohal.
Helje, too prillid! Kus Matu on????
Oli siin kuskil!
MATU!!!!!!! (120 db!)
Autost tõuseb kaks unist nägu- Matu ja Maarja.
Unetud! Ja juba tahate magama!
Pesule , tankimisele kulutame 5-6 minutit. Ehk annab pärast % tagasi.
Seltsimehed, paigal seismine on igatahes tagasiminek, selle pärast seltsimehed, tegutsegem.
Sellist tiimi kadestaksid paljud!
Tõus Plaanile ja siis järgneb pikemalt laskumist.
Jäänud veel viimane laskumine, siis oleme päris all … .
Suure kiirusega laskun Tomi järel.
SUUR kivi!!! Paremale! Jälle kivi! Veel SUUREM!!! Paiskun kõrgele õhku ja maandun sadulale. KRÕKS!
Nii palju siis sadulast.
Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25g konjakit.
Kuidagi topime sadula toru otsa.
Aga praegu on ülesanne number üks leida sadul! Igatahes!
Järgmised kilomeetrid on tõeline piin! Sõita Haanjas logiseva sadulaga, mis kogu aeg toru otsast ära tuleb!
See on karjuv füüsiline vägivald!
Tsirgumäelt laskumine. Jõuan alla, aga näe sadul jäi poole mäe peale!
Tom sõidab 100-200 m eespool ja peab sadula osas läbirääkimisi. Seni edutult.
Ütlen Tomile, et ta sõidaks oma tempoga minema. Vaevalt minul sõidust asja saab. Aga ta ei lahku!
Seltsimehed on tähtis, et meie kollektiiv jääks monoliitseks ka edaspidi.
Vorstimäe tõus!
Tipus üks segane (hull ?) osaleja, ratas maas, vaatab tühja pilguga ja mõmiseb midagi arusaamatut!
Tom: Kui Sa edasi ei sõida, laena sadulat.
Hull: Ma ei tea, miks ma siin olen. Võib-olla lähen edasi. Ma eriti ei saa aru, kus ma olen. Ma tõesti ei tea.
Pidage meeles, kui ta tagasi ei tule, tuleb Teil prokuratuuris vastust anda!
Hiljem selgub, et mees oli kuskil kõva litaka pannud ja korraliku peapõrutuse saanud.
Minu piinad jätkuvad! Ei saa täiega toetada - sadul vajub viltu, ei saa püsti sõita – sadul kaob ära.
Sadulat, andke mulle sadulat!
Minu karikas hakkab täis saama! Selg , jalad, käed, … tahtejõud.
Ma keeldun söömast Teie poolt pakutavat toitu ja sõitmast mööda Teie poolt pakutavat rada!
Ligi 10 km seda hullust! Ja siis näen, et Tomi läbirääkimised kannavad vilja! Üks katkestaja, enda sõnul motivatsiooni kaotanud MEES ohverdab OMA sadula!
Jõuan mõelda :Toru ei pruugi sobida, need ju kõik eri mõõtu!
AGA SOBIB! Nagu rusikas silmaauku! Aitähh Raul!
Sadul on küll võõras, aga ikka parem kui oma katkine.
Teoretiseerin, et tegelikult võiks sadul kuuluda loetellu – prillid, piip ja naine, need laenamisele ei kuulu! Kontakt sadulaga ju tihedam, kui mõnel naisega!
Läheneb punkt, kus mõned hullud segaseks lähevad.
Ambulanssi! Ambulanssi! Soomlastel on mäe otsas mingi probleem.
Ronime ka üles- mingi rattur pikali, ratas (numbrita, aga korralik) kõrval, oimetu!
... saatke palun kanderaam, professor sai värskeõhu mürgituse!
Vaatame, et kolm sommi tegelevad asjaga ja paneme edasi.
Isegi surnuid siin ei austata. Oleks võinud vähemalt silmadki kinni suruda. Nahaalid!!!
Lahknemispunktis teen nalja: Tom, lähme pikale, see on ikka õige maraton!
Tom: Lollid naljad Sul.
Teate see maraton ei olegi päris maraton. See on rohkem poolmaratoni moodi maraton.
Siit vasakule läheb õige maraton!
Järjekordne tõus võetud. Eessõitja istub raja kõrvale maha ja võtab kotist … Hesburgeri. Pikk päev teeb kõhu tühjaks!
Mulle meeldivad riivsaiaga paneeritud kotletid!
Vällamägi – 300 m üle mere, kõrvus kohiseb (on see kõrgusest või tervisest või jõuetusest?). Lõpuks üleval ja … siis jälle alla ja algab taas tõusmine!
Tomil ikka kett jupsib kõvasti, lisaks paneb pisukese kabla, siis annab ka jalakramp tunda.
Mida te soovitaksite krampide vastu?
Magneesiumi.
Mina võtan seda nakkusliku kiilaspäisuse vastu.
Ja aitab?
Mitte just eriti.
Möödume talust, kus varasematest aastatest tuttav vana ikka uksel istub ja õlut laseb, kui ratturid mööduvad.
Vaata kui kena, ajahamba poolt puretud talu.
Saaks kas või ühe tunni puhata just niisuguses, igatahes, romantilises paigas!
Soovime talle jõudu ja kimame edasi.
Palju pole enam jäänud, aga oleme ka päris läbi. Sõidetud on üle 6 tunni!
Aitab singlitest! Tahaks kruusa peale (küll ikka Elva maratonil on tore rada!).Ei jaksa enam!
Doktor, siin on midagi korrast ära, selle koha peal peaks olema muskel.
Saamegi kruusa peale! Nüüd ainult tuld! Kilomeetrid edenevad kohe jõudsamalt! Vean põhiliselt mina (kes see koera saba ikka kergitab), aga Tom oma jukerdava rattaga on tubli!
Aga jälle metsa. Nii, mingi karm laskumine paistab ees. Kaks inimest. Normaalsed? Vaevalt!
Mina: Mis meil siin siis on? (pidades silmas laskumist)
Inimene: Miljonivaade
Tõepoolest, meeliülendav pilt! Aga kaua pole aega seda nautida, kohe järgneb down hill!
Ja mis see veel on? Tunnel!! Kivid, oja, küünlad,…
Ma sooviksin näha selle käskkirja koopiat, mille alusel meid siia toodi!
Ütlus "Vend ei tunne venda" Haanjas ei kehti!
Rollerirada, no nüüd ei ole enam palju jäänud.
Kostub juba Riho häält, 300m, 200m, 100m, 50m, … .
Tom lükkab mu kerge tõukega lõpujoonel ette!
Finiš!
Siin Te juba olite, seltsimees professor!
6 tundi 34 minutit 33 sekundit. Tehtud!
Tänud tiimile! Neid võib usaldada! Ka une pealt (Matu!)!
Ma annan oma tervise taas Teie kätesse. Võtke mind jäägitult.
Ratas auto peale ja Kubija hotelli sauna!
Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve(?) mees ja tahan seda kõike saada!
Saunas käidud, makaronid, sink, SEENED – suurepärane!
Oli mitmekesine ja kordaläinud hooaeg.
Minu hooajal on ilusaid salme olnud aga refrääniks jääb ikka Haanja 100!
Dr. Holden. Meil on üks küsimus. Millal toimub järgmine Haanja 100?
Oktoobris!
Kuidas oktoobris? Praegu ongi oktoober.
Järgmise aasta oktoobris!
SEE RÄNK EKSIMUS ARSTIEETIKA VASTU LÕPPES, TÄNU PATSIENTIDE MEHISUSELE JA MEELEKINDLUSELE, SIISKI ÕNNELIKULT. KÕIK OHTU SATTUNUD ON PRAEGUSEL HETKEL TERVED JA JÄTKAVAD REIPALT TÖÖD ARMASTATUD KUTSEALAL.
Tähelepanu, tähelepanu! Algab haigete vastuvõtt uude, õige peatselt avatavasse, Dr. Holdeni eksperimentaalsanatooriumi. Sanatoorium asub Lõuna-Eesti mägimaastikul, maaliliste järvede embuses, suurepärases looduslikus paigas.
Kiirustage seltsimehed hullud, kiirustage!
Kohapeal jälgis sündmusi ja fikseeris kroonikasse JaanusJ
NB! Teksti kohatine kokkulangevus filmi „Mehed ei nuta” tekstiga on juhuslik! Sündmused ja nimed tekstis on autori isiklik fantaasia.
