Kümnes Haanja 100 on ajalugu.
Kui see üritus kunagi meie rattaspordi kalendrisse ilmus, siis olin kindlalt seda meelt, et see ei ole minu jaoks. Liiga pikk ja liiga kriitilisel ajal. Selleks ajaks on reeglina sügis võimust võtnud, olen paras "külmavares" ning pori ei ole just minu meele järgi. Ja kui 2004. aasta sõidust muljeid kuulsin/lugesin, siis sai minu arvamus vaid kinnitust. Aga Never say: „Never“. Nii käis 2005. aastal Tom ( vend) sõitmas ja et muljed olid väga positiivsed, toimus ka minu mõttemaailmas mingi muutus. 2006-ks panin enda kirja ja ei kahetse.
Olen nüüd osalenud 8 korda ja leidnud, et H100 sobib mulle! Seda oma olemuselt – pidev võitlus eelkõige iseendaga. Muidugi ei ole koht protokollis kõige olulisem (kuid ikka on!), aga reeglina edestan päris paljusid, kes rattamaratonide sarjas (Elion/Samsung) on minust eespool. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, aga tundub, et vähem. Sellest aastast oli ka üks uus eesmärk- koht esikolmikus „vanameeste“ (M50) arvestuses.
Kuna enne rattamaratoni sai soetatud uus ratas (29-ne), siis oli ka väike kõhklus- kas minna vana ja äraproovitud 26-sega või ikkagi nineriga. Lõpuks sai ikkagi tehtud valik uue ratta kasuks. Samas ei tee ratas kedagi sõidumeheks, nii nagu habe ei tee kedagi filosoofiks - barba non facit philosophum! Kuna Tom oli seotud muude kohustustega, siis tuli seekord hakkama saada ilma vennaliku toetuseta. Ka tiim oli vaid üheliikmeline, sest kõik teised olid seotud oma plaanidega. Aga kuna Helje on kaasas olnud kõigil varasematel kordadel, siis ma ei muretsenud. Ka üks on lahinguväljal sõdur! Viimaste päevade ilmateade midagi head ei tõotanud. Temperatuurid olid juba hilissügisele kohased. Kaks päeva enne starti oli hommikul nii külm, et autoakna puhastamine oli tõsine probleem (jääkaabits ka veel välja otsimata). Kuna varbad on mul väga tundlikud, siis oli mõtlemisainet küllaga. Aga õnneks oli abi foorumist! ÜlrK pakkus välja jalasoojendajad, mida muidu ikka talvel kasutatakse (need, mis pakendi avamisel soojenevad). Huvitav, et ise selle peale ei tulnud! Kuna üks paar oli talvest alles, siis oli see mure murtud. Aga riietuse valikut tuli veel kaaluda.
28. septembri hommikul kodust startides näitas kraadiklaas +1! Kui positiivselt läheneda, siis ikkagi plussis! Võrus näitas termomeeter juba +3! Vähemalt vihma ei saja. Ja siis päeva võtmeküsimus- riietus. Öeldakse, et hea riietus ei ole mõistuse mõõt (In vestimentis non est sapientia menti), kuid pean tunnistama, et ma ei ole sellel aastal ka kokku riietuse valikule nii palju mõelnud, kui nüüd enne H100-t. Kuna olen terve hooaja kasutanud kompressorsääriseid (ja krambid ei ole probleemiks olnud), siis läksid ka need pikkade sääriste alla, selga soe pikk pesusärk, varrukad, rattasärk ja vest kõige peale. Pähe ja kaela buff ning kätte paksud kindad. Kinga sisse jalasoojendaja ning bahillid peale. 3 km sõitu ja oligi aeg starti asuda. Ca 500 hullu! Gens una sumus – me oleme üks pere!
AC/DC saatel see siis algas, minu jaoks 8–t korda (AC/DC saatel 7-t, sest mullu jäi see mingil põhjusel ära)! Alguses on tähtis end tagasi hoida, ees ju ootamas 6-7 tunnine pingutus. Festina lente – rutta aeglaselt! Peagi selgub, et pori on ikka omajagu. Roobastes annab rattast rajal hoida - ette sai suht sile kumm, aga päris hullu midagi ei juhtu. Varsti tunnen, et vest on liiast, teen eest luku lahti ja esimesel võimalusel annan vesti ära. Eks laskumistel on pisut kõhe, aga kompromisse pea tegema nii poliitikas kui ka riietuses. Esimeseks tõsiseks maasikaks on siis Taevatrepp. Tahes tahtmata hakkan kalkuleerima 26-tollise üht selget eelist (1,5 kg kergem), aga see on siiski hetkeline kõhklusmoment- ratas töötab ja jookseb hästi. Lähenebki esimene TP, aga muidugi ei saa sinna mäkke nii lihtsalt, kui Samsungil , ikka väikese singliringiga, aga see on ju H100. Isostari TP-s jagatakse ka geele, mis hästi kaubaks lähevad. TP-st väljun üksi ja päris pikalt ei leia kaaskonda, seegi H100 eripära. Aga Munamäe tõusul on rahvast (nii sõitjaid kui ka ergutajaid) hulgi. Citius, altius, fortius – Kiiremini kõrgemale, tugevamini! Igaüks liigub omas tempos, mõnedest lähen mööda, mõned mööduvad minust. Enne TP2 olevaid purdeid keegi minu läheduse sõites ei ületa, libedusega on kaotada rohkem kui võita. Tasa sõuad, kaugele jõuad! Eesti Pagari TP-s annan ratta hoolduseks Heljele ( kes leiab omakorda lahke härrasmehe, kes kiiresti vajaliku hoolduse ära teeb. Tänud!) ja asun sööke manustama. Vahetasin kindad ja asusin teele, kahjuks jälle üksinda, ees liigub ca 300m kaugusel üks rattur, taga ei paista kedagi, nii läheb ca 2 km maanteelõik, kus mitmekesi oleks muidugi lõbusam (ja tõhusam) liikuda. Peab seda edaspidi silmas pidama. Kollektiivis peitub jõud! Plaanile lähenedes koguneb suurem seltskond, aga tõusul sellest abi ei ole. Küll aga on abi Heljest, kes ergutab nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kuulen, et oleme jõudnud 50 km peale ajaga 2.55 (rattal mul kompuutrit ei ole juba teist aastat). See on meeldiv üllatus, sest porihulga järgi arvasin liikuvat 6,5 tunni graafikus. Vorstimäge üritasin küll sõites võtta, kuid libedaga (ja väsimusega) ei ole palju vaja, jalastumine oli kiire tulema. Tunne oli siiski üsna hea, kuid kogemustel toetudes olin valmis, et peagi võib ka kriis tulla. Cognosce te ipsum- tunne iseennast! Vahetasin kindad veelgi õhemate vastu, aga päris lühikestega ei riskinud sõita. Samas nägin ka neid, kes sõitsid lühikese dressi ja keegi isegi ilma kinnasteta. Kanged mehed!
TP3 sisenedes tegin otsuse, et seekord väljun koos kaaskonnaga, toppisin kiirelt üht-teist taskusse, lasin täita pudeli ja kui kaks lätlast teele asusid, haakisin end neile sappa. Liikusid päris hea tempoga, nii heaga, et metsa keerates läksidki eest ära. Kas oli nende tempo kõva, või oli asi minu kahanenud jõuvarudes? Võib öelda, et saabuski kriis ja 65-75 oli ikka üsna raske. Niidud olid veest pehmed, pori imes täiega, ühte kohta oli vist liimi pandud. Kannatasin ja pingutasin – Per aspera, ad astra – Läbi raskuste tähtede (finiši) poole! Oli mitmeid möödujaid, aga varasemate aastate kogemustele toetudes teadsin, et kriis PEAB mööduma. Post nubila Phoebus- Pärast pilvi tuleb Päike!
Korduvate osalemistega on nii mitmedki ohtlikud kohad tuttavaks saanud ja oskan neid ettevaatusega läbida - hüpekas üsna alguses üle maantee sõites (kus nii mõnelgi lenksu käest visanud), keset kiiret laskumist ootamatu muda (kus kunagi täisnipli panin), siis see iseenesest lai, aga pea alati libe sild, millele ei saa otse peale minna (huvitav, kui palju seekord kukkujaid oli?), laskumine Plaanilt (kus kunagi sadul murdus), muidugi massimõrvar (kus olen ka vabalangemist tundud). Mõni auk või kivi on nii tuttav, et hakka neile või nimesid panema. Vällamäele lähenedes läkski tunne paremaks ( sisendasin endale, et pärast seda on raskem osa läbi ja lõpus olen alati tubli olnud). Aga Vällamägi on ikka karm! Kõige kergem ülekanne, kiirus olematu - vaid kõige paadunum optimist oleks saanud kasutada Galilei väljendit Eppur si muove – ta liigub siiski. TP4 (arbuus ja Cola)! Ühe silmaga jälgisin toidulauda, teisega hindasin TP-st väljujaid – siit väljudes peab kaaslasi olema, ees on kiired kruusalõigud. Arbuusi oleks küll veel tahtnud, aga tegin õige valiku kaaslaste valikul. Tegelikult võiks isegi öelda, et kaaslase valikul (tänud Sulle Kaminakoja särgis sõitnu!!!!). Püüdsime (Kunagi oli Pikris karikatuur „Me kündsime“, traktorist kündis ja 10 asjapulka vaatasid niisama. Ehk siis püüdsime ikka tänu Kaminakoja mehe heale tööle) kinni nii mõnedki sõitjad ja nii liikusime peagi 7-8 liikmelises grupis. Paar korda ikka tegin ka ise tööd, keegi ka veel ühe korra, aga muidu- un pour tous, tous pour un- Üks kõigi eest,…. . Jõudsimegi silla alla, kus kivide vahel ei olnud tilkagi vett! Kividel liikumine läks mul edukalt ja nii asusin viimasele singlilõigule esimesena. Väsimuse kiuste õnnestus ka seal sõit väga hästi, nii jäid grupikaaslased maha (kahjuks ka Kaminamees. Functus officio – ta on oma töö teinud) ning jõudsin Andsuka downhillile järgneval tõusul (viimane arvestatav!!) järele ühele paarile, kellega päris tugevas vihmasajus koos lõpuni sõitsime. Otsustasin, et finišit tegema ei hakka, aga kui 200 m enne finišit selgus, et minu ees on lätlane, siis see lubadus muidugi ununes!
Finis coronat opus – lõpp kroonib tööd !
Nii tuli teise saja sõitjate hulgas I koht ning nagu hiljem selgus „vanamiiste“ hulgas III koht. Tänasin ka pisut üle minuti hiljem saabunud „Kaminakoja vedurit“ tubli töö eest.
Sain kätte väljateenitud särgi korraldajatelt ja õnnitlused Heljelt ning suundusin spaasse. Nautisin pool tundi sauna ning 420 basseini ja siis oli käes autasustamine. Selgus, et II koha saanud soomlasega olin pidevalt koos, tundsin ta ära veritseva näo järgi. Rajal ei teadnud, et ta M50 konkurent on.
Ratas toimis ülihästi, riietus oli täpselt paras, varbad pidasid vastu, sööki- jooki sain nii nagu vaja. Ühe korra oli krampe tunda, aga sain ka sellest üle (magneesiumi koguannus kujunes päris arvestatavaks).
Tuleb taas märkida võistlusel valitsevat meeldivat meeleolu. Ergutati kõiki , kes möödusid ja eks see ikka aitab ka! Kogu ettevalmistustöö oli 5+. In optima forma – parimal kujul! Tänud Ivarile ja tema tiimile!
Kümnes Haanja100 on ajalugu.
Aga, et ajalool on kombeks korduda, siis:
Kohtumiseni Haanja100-l 2014!
Kui see üritus kunagi meie rattaspordi kalendrisse ilmus, siis olin kindlalt seda meelt, et see ei ole minu jaoks. Liiga pikk ja liiga kriitilisel ajal. Selleks ajaks on reeglina sügis võimust võtnud, olen paras "külmavares" ning pori ei ole just minu meele järgi. Ja kui 2004. aasta sõidust muljeid kuulsin/lugesin, siis sai minu arvamus vaid kinnitust. Aga Never say: „Never“. Nii käis 2005. aastal Tom ( vend) sõitmas ja et muljed olid väga positiivsed, toimus ka minu mõttemaailmas mingi muutus. 2006-ks panin enda kirja ja ei kahetse.
Olen nüüd osalenud 8 korda ja leidnud, et H100 sobib mulle! Seda oma olemuselt – pidev võitlus eelkõige iseendaga. Muidugi ei ole koht protokollis kõige olulisem (kuid ikka on!), aga reeglina edestan päris paljusid, kes rattamaratonide sarjas (Elion/Samsung) on minust eespool. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, aga tundub, et vähem. Sellest aastast oli ka üks uus eesmärk- koht esikolmikus „vanameeste“ (M50) arvestuses.
Kuna enne rattamaratoni sai soetatud uus ratas (29-ne), siis oli ka väike kõhklus- kas minna vana ja äraproovitud 26-sega või ikkagi nineriga. Lõpuks sai ikkagi tehtud valik uue ratta kasuks. Samas ei tee ratas kedagi sõidumeheks, nii nagu habe ei tee kedagi filosoofiks - barba non facit philosophum! Kuna Tom oli seotud muude kohustustega, siis tuli seekord hakkama saada ilma vennaliku toetuseta. Ka tiim oli vaid üheliikmeline, sest kõik teised olid seotud oma plaanidega. Aga kuna Helje on kaasas olnud kõigil varasematel kordadel, siis ma ei muretsenud. Ka üks on lahinguväljal sõdur! Viimaste päevade ilmateade midagi head ei tõotanud. Temperatuurid olid juba hilissügisele kohased. Kaks päeva enne starti oli hommikul nii külm, et autoakna puhastamine oli tõsine probleem (jääkaabits ka veel välja otsimata). Kuna varbad on mul väga tundlikud, siis oli mõtlemisainet küllaga. Aga õnneks oli abi foorumist! ÜlrK pakkus välja jalasoojendajad, mida muidu ikka talvel kasutatakse (need, mis pakendi avamisel soojenevad). Huvitav, et ise selle peale ei tulnud! Kuna üks paar oli talvest alles, siis oli see mure murtud. Aga riietuse valikut tuli veel kaaluda.
28. septembri hommikul kodust startides näitas kraadiklaas +1! Kui positiivselt läheneda, siis ikkagi plussis! Võrus näitas termomeeter juba +3! Vähemalt vihma ei saja. Ja siis päeva võtmeküsimus- riietus. Öeldakse, et hea riietus ei ole mõistuse mõõt (In vestimentis non est sapientia menti), kuid pean tunnistama, et ma ei ole sellel aastal ka kokku riietuse valikule nii palju mõelnud, kui nüüd enne H100-t. Kuna olen terve hooaja kasutanud kompressorsääriseid (ja krambid ei ole probleemiks olnud), siis läksid ka need pikkade sääriste alla, selga soe pikk pesusärk, varrukad, rattasärk ja vest kõige peale. Pähe ja kaela buff ning kätte paksud kindad. Kinga sisse jalasoojendaja ning bahillid peale. 3 km sõitu ja oligi aeg starti asuda. Ca 500 hullu! Gens una sumus – me oleme üks pere!
AC/DC saatel see siis algas, minu jaoks 8–t korda (AC/DC saatel 7-t, sest mullu jäi see mingil põhjusel ära)! Alguses on tähtis end tagasi hoida, ees ju ootamas 6-7 tunnine pingutus. Festina lente – rutta aeglaselt! Peagi selgub, et pori on ikka omajagu. Roobastes annab rattast rajal hoida - ette sai suht sile kumm, aga päris hullu midagi ei juhtu. Varsti tunnen, et vest on liiast, teen eest luku lahti ja esimesel võimalusel annan vesti ära. Eks laskumistel on pisut kõhe, aga kompromisse pea tegema nii poliitikas kui ka riietuses. Esimeseks tõsiseks maasikaks on siis Taevatrepp. Tahes tahtmata hakkan kalkuleerima 26-tollise üht selget eelist (1,5 kg kergem), aga see on siiski hetkeline kõhklusmoment- ratas töötab ja jookseb hästi. Lähenebki esimene TP, aga muidugi ei saa sinna mäkke nii lihtsalt, kui Samsungil , ikka väikese singliringiga, aga see on ju H100. Isostari TP-s jagatakse ka geele, mis hästi kaubaks lähevad. TP-st väljun üksi ja päris pikalt ei leia kaaskonda, seegi H100 eripära. Aga Munamäe tõusul on rahvast (nii sõitjaid kui ka ergutajaid) hulgi. Citius, altius, fortius – Kiiremini kõrgemale, tugevamini! Igaüks liigub omas tempos, mõnedest lähen mööda, mõned mööduvad minust. Enne TP2 olevaid purdeid keegi minu läheduse sõites ei ületa, libedusega on kaotada rohkem kui võita. Tasa sõuad, kaugele jõuad! Eesti Pagari TP-s annan ratta hoolduseks Heljele ( kes leiab omakorda lahke härrasmehe, kes kiiresti vajaliku hoolduse ära teeb. Tänud!) ja asun sööke manustama. Vahetasin kindad ja asusin teele, kahjuks jälle üksinda, ees liigub ca 300m kaugusel üks rattur, taga ei paista kedagi, nii läheb ca 2 km maanteelõik, kus mitmekesi oleks muidugi lõbusam (ja tõhusam) liikuda. Peab seda edaspidi silmas pidama. Kollektiivis peitub jõud! Plaanile lähenedes koguneb suurem seltskond, aga tõusul sellest abi ei ole. Küll aga on abi Heljest, kes ergutab nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kuulen, et oleme jõudnud 50 km peale ajaga 2.55 (rattal mul kompuutrit ei ole juba teist aastat). See on meeldiv üllatus, sest porihulga järgi arvasin liikuvat 6,5 tunni graafikus. Vorstimäge üritasin küll sõites võtta, kuid libedaga (ja väsimusega) ei ole palju vaja, jalastumine oli kiire tulema. Tunne oli siiski üsna hea, kuid kogemustel toetudes olin valmis, et peagi võib ka kriis tulla. Cognosce te ipsum- tunne iseennast! Vahetasin kindad veelgi õhemate vastu, aga päris lühikestega ei riskinud sõita. Samas nägin ka neid, kes sõitsid lühikese dressi ja keegi isegi ilma kinnasteta. Kanged mehed!
TP3 sisenedes tegin otsuse, et seekord väljun koos kaaskonnaga, toppisin kiirelt üht-teist taskusse, lasin täita pudeli ja kui kaks lätlast teele asusid, haakisin end neile sappa. Liikusid päris hea tempoga, nii heaga, et metsa keerates läksidki eest ära. Kas oli nende tempo kõva, või oli asi minu kahanenud jõuvarudes? Võib öelda, et saabuski kriis ja 65-75 oli ikka üsna raske. Niidud olid veest pehmed, pori imes täiega, ühte kohta oli vist liimi pandud. Kannatasin ja pingutasin – Per aspera, ad astra – Läbi raskuste tähtede (finiši) poole! Oli mitmeid möödujaid, aga varasemate aastate kogemustele toetudes teadsin, et kriis PEAB mööduma. Post nubila Phoebus- Pärast pilvi tuleb Päike!
Korduvate osalemistega on nii mitmedki ohtlikud kohad tuttavaks saanud ja oskan neid ettevaatusega läbida - hüpekas üsna alguses üle maantee sõites (kus nii mõnelgi lenksu käest visanud), keset kiiret laskumist ootamatu muda (kus kunagi täisnipli panin), siis see iseenesest lai, aga pea alati libe sild, millele ei saa otse peale minna (huvitav, kui palju seekord kukkujaid oli?), laskumine Plaanilt (kus kunagi sadul murdus), muidugi massimõrvar (kus olen ka vabalangemist tundud). Mõni auk või kivi on nii tuttav, et hakka neile või nimesid panema. Vällamäele lähenedes läkski tunne paremaks ( sisendasin endale, et pärast seda on raskem osa läbi ja lõpus olen alati tubli olnud). Aga Vällamägi on ikka karm! Kõige kergem ülekanne, kiirus olematu - vaid kõige paadunum optimist oleks saanud kasutada Galilei väljendit Eppur si muove – ta liigub siiski. TP4 (arbuus ja Cola)! Ühe silmaga jälgisin toidulauda, teisega hindasin TP-st väljujaid – siit väljudes peab kaaslasi olema, ees on kiired kruusalõigud. Arbuusi oleks küll veel tahtnud, aga tegin õige valiku kaaslaste valikul. Tegelikult võiks isegi öelda, et kaaslase valikul (tänud Sulle Kaminakoja särgis sõitnu!!!!). Püüdsime (Kunagi oli Pikris karikatuur „Me kündsime“, traktorist kündis ja 10 asjapulka vaatasid niisama. Ehk siis püüdsime ikka tänu Kaminakoja mehe heale tööle) kinni nii mõnedki sõitjad ja nii liikusime peagi 7-8 liikmelises grupis. Paar korda ikka tegin ka ise tööd, keegi ka veel ühe korra, aga muidu- un pour tous, tous pour un- Üks kõigi eest,…. . Jõudsimegi silla alla, kus kivide vahel ei olnud tilkagi vett! Kividel liikumine läks mul edukalt ja nii asusin viimasele singlilõigule esimesena. Väsimuse kiuste õnnestus ka seal sõit väga hästi, nii jäid grupikaaslased maha (kahjuks ka Kaminamees. Functus officio – ta on oma töö teinud) ning jõudsin Andsuka downhillile järgneval tõusul (viimane arvestatav!!) järele ühele paarile, kellega päris tugevas vihmasajus koos lõpuni sõitsime. Otsustasin, et finišit tegema ei hakka, aga kui 200 m enne finišit selgus, et minu ees on lätlane, siis see lubadus muidugi ununes!
Finis coronat opus – lõpp kroonib tööd !
Nii tuli teise saja sõitjate hulgas I koht ning nagu hiljem selgus „vanamiiste“ hulgas III koht. Tänasin ka pisut üle minuti hiljem saabunud „Kaminakoja vedurit“ tubli töö eest.
Sain kätte väljateenitud särgi korraldajatelt ja õnnitlused Heljelt ning suundusin spaasse. Nautisin pool tundi sauna ning 420 basseini ja siis oli käes autasustamine. Selgus, et II koha saanud soomlasega olin pidevalt koos, tundsin ta ära veritseva näo järgi. Rajal ei teadnud, et ta M50 konkurent on.
Ratas toimis ülihästi, riietus oli täpselt paras, varbad pidasid vastu, sööki- jooki sain nii nagu vaja. Ühe korra oli krampe tunda, aga sain ka sellest üle (magneesiumi koguannus kujunes päris arvestatavaks).
Tuleb taas märkida võistlusel valitsevat meeldivat meeleolu. Ergutati kõiki , kes möödusid ja eks see ikka aitab ka! Kogu ettevalmistustöö oli 5+. In optima forma – parimal kujul! Tänud Ivarile ja tema tiimile!
Kümnes Haanja100 on ajalugu.
Aga, et ajalool on kombeks korduda, siis:
Kohtumiseni Haanja100-l 2014!
