Haanja100 vol 4

 

   

Elas kord mees, kellele meeldis rattaga sõita ja aeg ajalt ennast proovile panna. Ta otsustas läbida ekstreemse rattavõistluse  Haanja 100. Rattaga sõita meeldib muidugi paljudele, aga nii mõnedki otsustasid koju sooja ahju peale jääda ja unistada kuldkalakesest, kes aitaks õhtuks H100 protokolli pääseda.

4. oktoobri varahommikul ajas ta naise ja poja enne kukke ja koitu üles ning asus teele seitsme mäe ja seitsme järve taha, Võrumaa poole. Kuni Võruni kulges sõit plaanipäraselt, siis tuli teelt kõrvale kalduda, sest keegi (kuri draakon, Võru linnavalitsus?) oli kesklinna sulgenud. Mees ei hakanud jõudu  asjatule võitlemisele kulutama ning läks ringiga. Kohale  jõudis ta 8.10. 

 Ilm oli kena : hommikul 8 kraadi (eelmisel hommikul olid miinuskraadid)! Tuult eriti ei ole.  

Mees avastas rõõmuga, et ta ei ole üksi! Sinilindu püüdma asus ligi 500  tõelist meest ja NAIST ! Kuna 100 miili enam kavas ei olnud, siis 100 hulka jõudmisest ta ei  unistanud ja stardinimekiri näitas, et M50-s  mulluse 3. koha kordaminegi ei ole võimalik,  raskusi saab olema ka 6. hulka jõudmisel. Sellel ajal,  kui siil veel okasteta oli, lubati 100 miilile neid, kes 100 km sõidu 6 tunniga läbisid. Mehe siiani parim aeg oli 5.55. Ta võttis eesmärgiks seda aega parandada.
Kuna ilm oli siiski suhteliselt jahe, pani ta säärtele kompressorid ja tegi jala katmata osad kokku vana Lapi nõia retsepti järgi valmistatud piprase hanerasvaga.
AC/DC saatel see siis algas, 11. korda üldse,  mehe jaoks 9. korda. Esimesed panid minema nagu Ali-Baba (Martin Loo) ja 40 röövlit. Mees  hoidis muidugi madalat profiili ehk parajat kiirust, mis ei viinud kohe „punasesse“.  6 km Härmäe laskumisel tekkis suuremat sorti seisak (ummik).  Kas jälle on kuri draakon tee sulgenud?  Ei, kuningas Ivari poolt ette sokutatud esimene (mitmest?) katsumus.  Ja kuigi see oli  Haanja100, oli ka neid, kes leidsid paraja aja koha parandamiseks. Ju nad arvasid, et neil on peas nähtamatuks tegev kiiver ja keegi neid ei märka.
Riietus oli väga OK, ilm kuiv ja see ilmselt uinutas. Ühes näiliselt süütus kurvis oli pisut niiskem ja  mees sai tunda maahaldja tõmmet ning  nii see külg maha saigi. Õnneks oli ainuke tagajärg  see, et ta jäi maha kolmest kaaslasest. Aga mõne minuti pärast oli ta nendega jälle koos.
Ühel hetkel oli tema seitsmest töökast kaaslasest (pöialpoisid?) koosnev jõuk segaduses. Kuhu edasi minna? Lähed paremale, kaotad pea, keerad vasakule, jääd ilma hobusest (rattast), jätkad otse, siis on tee äkki püsti ees.  Kõhutundega valiti otsetee (pead ja ratast läheb veel vaja, püstise teega olid kõik arvestanud) ja mõne aja pärast nähti ka linte. Õige tee! Tuld!

Haanja 100 (autor Siim Järveoja)

Mehe jaoks üsna ootamatult avastas ta end Vällamäel turnimas. Ta polnud harjunud sellele mäele teiselt poolt lähenema. Seitsekümmend meetrit tõusu, seitsesada juurikat, seitsekümmend kivi, pulss sada seitsekümmend (mees on juba vana), kiirus keskmiselt seitse  – see ongi kurikuulus Vällamägi!  Ja siis ühel hetkel oli ta seal täitsa üksi, kõigi nende ohtudega, mida see mägi ja mets võis pakkuda. Kes läks eest ära (viimasena üks kena printsess uhkel rattal), kes jäi maha, aga pärast Vällamäge sõitis mees päris pikalt ilma kaaslasteta. Aga see ei ole H100-l midagi erilist. Kas oli pingutus ka vaimule oma jälge jätmas, aga ühe teelt mahapöörde magas mees maha ja pani otse (pöördesilt oli tegelikult suur ja kenasti näha). Aga suurt (ajalist) kahju sellest ei sündinud, sest vaid 50 m hiljem hõikas üks härjapõlvlane (kohalik papi) oma koduväravast  :" Hei, kuhu nüüd, Sinu tee keeras ära!" Tänusõnad abilisele ja mees pöördus ruttu tagasi õigele rajale.
Tasapisi kogunes talle viis kaaslast. Kiirel laskumisel märkas ta äkki enda ees tee peal lamamas ratturit. Ilmselt olid kurjad vaimud tema tegemistesse sekkunud. Mees hoidis kukkunust ja tema rattast paremale ja … . Kahjuks oli seal ohtlik ja libe roobas. Kukkumine. Ta libises umbes 5 meetrit ja siis ikka veel päris suure hooga põrutas pea ees kukkunud mehe esirattasse! Hetkeks nägi ta enda ees paradiisi : puhas ja pehme voodi, haldjad selle eest toimetamas. Siis oli ta tagasi reaalsuses ehk Haanja100-l. Teine mees uuris hoolitsevalt tagajärgede kohta. Tundus, et edasisõitu see pauk ei takista, aga jälle tuli tal teekonda üksinda jätkata.  Pea oli pisut uimane, aga ta mõtles ka sellele, et äkki rikkus oma pearünnakuga teise ratta ära. Kuid vähemalt finišisse rünnatu jõudis (silmanurgast fikseeris uimane aju numbril olnud nime).
Paksemad kindad olid nüüd juba liiast. Mees lausus :Minu soovil, havi käsul, muutugu kindad õhemaks! Aga ei midagi! Tesit korda, ikka tulemuseta. Tuli tiimiga kohtumist oodata. Kindad sai ta naiselt ja siis joogi pojalt, aga kahjuks oli viimane vaid 10 meetrit enne mahapööret ohtlikule  sillale. Pudel suhu ja  sillale,  kuidagi sai ta hakkama, aga hargivahe mäletas seda juhtumit veel mõnda aega. Mees mõtles, et peab tiimi koolitusse investeerima!

 

  Silda ületamas (pudel suus, jalad lahti, hargivahe sadulal).  Autor Siim Järveoja. 

Enne TP3 oli talle juba tuttav singlirada, kus ka palkpurre, mille sõites ületamisega ta riskima siiski ei hakanud. Stiilipunkte antakse iluuisutamises!

Ca 500 asus neid teele, kui palju on juba langenuid, kui palju langeb veel? Kes sellele ränkraskele teele asub, peab arvestama, et kõik kohale jõua.

Massimõrvar (MM)! Mida ütleb see neile, kes sealt väsinuna üles pole roninud. Polnud mehel taskus võlukepikest, mille abil soovid täituks (üks soov tal ainult oligi) ja sõitma ei tulnud ta mitte Loll-Ivani ahjuga, vaid jalgrattaga. Nii ei jäänudki tal muud võimalust, kui see viimane ise MM-st üles tarida. Üleval lohutas teda kuningas Ivari tervitus  – „Ikka elus“!?
   Kolm on kohtu seadus ehk kaks kolmandata ei jää!  Ühe lühikese, aga äkilise laskumise alguses käis korraga kõva pauk, mees lendas maha ja siis nägi kuidas teda ründas lendlohe (ratas)! Lohe hammustas paremat põlve, tümitas vasakut puusa ja sääremarja nii, et viimane lõi tuld välja. Kõik, mis mees vastu suutis, oli lohe ühe  sarve (ratta lenksu) viltu lüüa. Miks see kõik toimus, selle põhjusest mees aru ei saanud. Aga pahadel ei olegi põhjust vaja! Mehele tundus, et muus osas ratas kannatada ei saanud. Nii tundus.
Järjekordsel turnimisel ergutas pealtvaataja, et kohe oled Munamäe tipus! Jälle oli tipule lähenemine tema jaoks uudne. Aga lohele ei tohigi enne võitlust silma vaadata! Mägi alistus tavapärasest pisut kergemini. Munakalt alla tulek oli talle tuttav ja seda nautis ta juba täie kiirusega.
Kahjuks märkas mees päris mitmes kohas eessõitjate poolt mahapudenenud (poetatud?) prügi. Ise toppis ta kõik jäätmed eeskujulikult püksisäärde ja jättis need TP-sse. Nii eeskujulik ta muidugi ei olnud, et oleks ka võõra prügi üles korjanud. Kui oleks nii, et prügi mahaviskamisel avaneks maapind ja patustanu kaoks sinna sisse! Siis oleks tulevik palju puhtam ja kuningas Ivar saaks seni prügikogumisele kulunud energiat sõitjate jaoks hoopis paremini kasutada. 

Lähenedes Rõugele (mööda kruusa), oli ta esialgu jälle üksi (sest kaks kaaslast langesid raskel võitlusel singlirajaga). Aga siis tuli tagant nagu seitsmepenikoorma saabastega üks vapper ja kiire rattur  (ilmselgelt mingi tehnilise probleemiga kimpus olnu) ja tema tuules läksid järgmised km märksa lõbusamalt (mis peamine- kiiremini). Rõugeeelsetel tõusudel jäi mees muidugi maha. Aga ega seal teistest abi ka ei ole. Ja kannatada saanud sääremari andis ka natuke tunda. Mägedes selgub, kes on kes. Rõugest Saunamaale tuligi jälle üksi ponnistada. Ivari õukondlased olid Saunamaale kuningliku laua katnud, kuid mees leppis vähesega (pisut soola ja leiba ning lõunamaist puuvilja).
Väikjärve ümbruse rajale lähenedes keskendus mees heale sooritusele. Rõuge tuuri ajal suutis ta millegagi  sealse järvevaimu tõeliselt ära pahandada ja ikaldus  täiega. Kas tänu keskendumisele, palvetele või millelegi muule, aga seekord õnnestus võitlus väikeste kuraditega (juurikatega) palju paremini ja ta jäi endaga  igati rahule. Enne viimast TP leidis ta paarilise, kellega oli hea eesmärgi poole liikuda.

TP-s panustas mees arbuusile-  Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi.  „Arbuusipunktist“ lahkus ta koos viimaste kilomeetrite teekaaslasega ja kõik tõotas tavapärast head lõppu. Aga ühelt singlit kruusale tulles selgus, et kohalikud sortsid olid mehe jalad mürki (piimhapet) täis ajanud ja nii see paariline kadus. See oli halb üllatus, sest reeglina oli mees lõpus ikka muinasjutuliselt hea olnud ja ka teisi vedanud. Vähe sellest, peagi jõudis järgi kolmik ja need liikusid tema jaoks võimsalt nagu kolm vene vägilast (Aljoša Popovitš, Ilja Muromets ja Dobrõnja Nikititš) oma hobustel ja nii läksid nemadki. Rollerirajale jõudis ta üksi. Aga ka taga oli turvaline vahemaa. Möödudes spaast  läksid mõtte läksid 42 kraadisele basseinile ja oligi lõpusirge.
 Kuningas Ivar isiklikult oli tee läbinutele kuldvillakut (oranži särki) üle andma tulnud!

Koht 138 ( M50 –s 7). Aeg  5:48.32, eesmärk täidetud. Lõpp hea, kõik hea! Mees manustas koolat, suitsuvorsti, šokolaadi, tänas tiimi, jättis truu kaaslase, ratsu (ratta), tiimile  ja suundus paradiisi  ehk Kubija spaase!!! 

Spaas ( pipra+hanerasvaga määritud jalad hakkasid hullult hõõguma!) käis mees 7 korda saunas ja 7 korda kuumas basseinis ning suundus siis uhkele söögile, mida kuningakoda kangelastele pakkus. Nad olid selle ka ära teeninud.

Juba kodus ratast maha tõstes proovis mees rataste jooksu. Ja mis ta avastas! Esiratta jooks oli päris korralikult takistatud! Piduriketas käis vastu klotsi. Ilmset oli ratas lohe ründamisel siiski tõsisemalt kannatada saanud, kui esialgu tundus. Kas see oli põhjus, miks  lõpp ära vajus, ei saanud mees kunagi teada.
Aga see ei olnudki kõige tähtsam. Tähtis on, et sõit sujus ja mehe enesetunne oli hea. Ja paljusid tabasid ju teel eesmärgile märksa tõsisemad tagasilöögid.  Oli ka  langenuid (katkestajaid)!

Tänud kuningas Ivarile ja tema õukonnale!
Tänud kõigile kaasvõi(s)tlejatele!

Hästi tehtud!   

Kõik 471 teekonna läbinud kangelast on tänaseks koju jõudnud ning kuldvillaku aukohale sättinud ja kui nad surnud ei ole, siis on nad Haanja 100 stardis ka aasta pärast!   

Ja  mees on siis stardirivis  juba VÄRVILISE numbriga (10. kord hullust!).