Eesti 100 aastal oleks Haanja 100-l osalemine igati märgiline. Koos sadade teiste hulludega.
100, 100, 100, ... . Ilus arv ju!
31. juuliks sai siis nimi kenasti kirja pandud!
Väga ilus suvi (100 päikselist päeva!) ja ka septembris valitsenud suurepärased ilmad tekitasid ootuse, et 2018. a. Haanja100 saab toimuma väga erilistes (ehk suvistes) tingimustes. Seda enam, et pikaajaline prognoos näitas nädalajagu varem 22. septembriks üle 20 soojakraadi! Kas H100 kuumarekord langeb? Või langeb isegi Võru 100 viimase aasta 22.09 rekord. Kuid H100 nädala alguses oli prognoos juba teine. Reede päevaks lubati 23 (!), ööks veel 20 ja siis langes temperatuurigraafik nagu aktsiahind New Yorgi börsil „mustal neljapäeval“. Ja ennustusse ilmusid arvestatava kõrgusega vihmadiagrammid. Aga ega see siis otsusekindla inimese plaane muuda. Teisipäeval, ca 100 tundi enne starti, läksin rattaga sõitma. Mitte niivõrd trenni tegema, kui taastuma Tartu RM 100-st km-st (koos soojendusega). Ja tegin vea, mida kellelegi ei soovita! Telefon helises, peatusin ja võtsin kõne vastu. See töökõne kujunes 3x100 sekundi pikkuseks. Aga et ilm oli tuuline ja keha higine, siis sellest ilmselgelt piisas. Järgmisel hommikul oli enesetunne sant, nina nohune, kurk kipitas. Võimalik, et ka viirus juba organismis pesitses, aga higisena tuule käes seismine oli 100 %-liselt vale. Ei aidanud ka googeldamisel leitud 100 nippi (alates Hiina punktmassaažist, looduslike ürtide aurudest ja lõpetades erinevate tablettidega). Neljapäeva õhtuks oli seis nii nutune, et osalemistõenäosuse esialgsest 100-st oli ehk 10 alles jäänud. Aga jätkasin ikka protseduuridega (ja ilmaennustuste jälgimisega). Ja reede hommikul oligi seis juba pisut parem. Tõenäosus hakkas tasapisi kasvama, aga jäi veel 100-st siiski veel üsna kaugele. Kuid hakkasin siiski osalemiseks vajalikke toimetamisi tegema (et vaimule ja ka organismile üks oluline signaal anda). Hooldasin ratta, ostsin geele, magneesiumi, banaane. Komplekteerisin sadulakoti ja tööriistakasti. Õhtul pakkisin asjad kahte kotti (üks spasse minekuks), aga 100%-st otsust ikka ei olnud. Hommik on õhtust 100x targem!
Öö möödus hästi ning hommikutarkuses tegin otsuse: Osalen! Asusime teele (kõik 12 korda on naine abiks olnud), auto termomeeter näitas +19 (kell 7.10). Pisut enne Võru langesid esimesed piisad, selja tagant lähenes suur, tume pilv.
Rahvast oli kogunenud mitusada, kõik olid elevil, palju oli tuttavaid nägusi, mitmelt poolt kõlas ka läti ja soome keelt. WC järjekord oli pikk. Otsustasin metsapeatuse kasuks. Sain numbri ja hullust tõendava käepaela. Riietusin, hõõrusin põlved sisse, tegin väikse soojendusring (koos metsapeatusega) ja 8.45 sisenesin koridori. Ca 100 inimest olid seal juba koha sisse võtnud.
Mõni minut enne starti kõlas kõva pauk (100 detsibelli), nii mõnigi juba nõkstatas, aga see ei olnud stardikäsklus. Kogenud startijaid muidugi teadsid, et enne kui kuuled „Highway to hell“, starti ei tule.
8.59 hakkas AC/DC mängima ning 9.00 asusime teele, ligi viissada rattahullu.
Alustuseks mõned kilomeetrid asfaldil. Olles mõnda aega juba metsateel liikunud (ja ühe ummiku ära kannatanud), hakkas 100 (loe: sada)-ma. Mida aeg edasi, seda tihedamalt. Mõne aja pärast hakka juba n-ö kahe-100-ma. Rada muutus üha libedamaks. Reedel tehtud ettevalmistuse hulgas rehvivahetust ei olnud. Olles kõik hooaja sõidud teinud samade rehvidega, arvasin, et kannatab ka H100-l sõita. Ilmselgelt ei olnud see õige valik.
Lisaks vihmale, oli tugev tuul ja temperatuur langenud (hiljem kuulsin et isegi 11 kraadini). Kuigi sõitsin pikkade kinnastega, hakkas kätel külm. Kui seda juhtub mul H100 oludes ikka (olen selline külmavares), siis esimest korda hakkas mind segama põieprobleem. Aga lootsin, et ehk läheb üle ja peatust ei teinud.
Taevatrepp oli siis seekord üks esimesi väljakutseid. Ja kuigi sõidu alguses on see pisut inimlikum, siis mõni-100 kilodžauli tööd ikka tuli teha. Vihma ikka 100-s ja libedus aina kasvas ehk hõõrdetegur oli juba vähenenud 100 korda. Üha sagedamini läks esimene või tagumine (või ka mõlemad) driftima. Vahel lahenes see probleemideta, aga korduvalt tuli jalg maha panna, mõned korrad ka käsi ja kaks korda külg. TP1 –st võtsin 100 g jooki, geeli ja pikalt ei peatunud.
Aga häda1 ei kadunud ja hakkas üha rohkem häirima. Ja mis huvitav, nägin mitmeid mehi raja kõrval põit tühjendamas. Kas ilm mõjutas? Ilmselgelt viivitasin otsusega liiga kaua. Kui lõpuks asjale läksin, kulus kokku ligi 100 sekundit (ealised iseärasused).
Liigniiskus oli tõusude alistamise efektiivsust vähendanud ligi 100 ühiku võrra (ma küll ei tea, kas sellist ühikut üldse on). Panin vaimu valmis vähemalt 4x100 minutiliseks sõiduks ja matsin maha lootuse jääda võitjale kaotuses alla 100 minuti (lihtsamates oludes on see saavutatav, keeruliste puhul pigem mitte).
Saare TP-s tegin pisut pikema peatuse. Nautisin rikkalikku söögilauda, varusin ka midagi taskusse ja enne lahkumist panin kätte kuivad kindad (ikka pikad).
Pool mõnu ehk 100/2 km sai läbitud kahesaja minutiga. Enesetunne oli üsna hea, kätel enam külm ei olnud, terviseprobleemid mingit moodi ei avaldunud. Ees ootas Munamägi!
100 kg (ise koos varustuse ja niiskusega 85, ratas koos varustusega 14,5 ja 0,5 kg Haanjamaa mulda) tuli kuidagi saada Eesti kõrgeima mäe tippu! Polnud lihtne, aga kartsin isegi hullemat.
Vihma ei 100-nud, kuid tuul oli jätkuvalt tugev. Ja siis juhtus midagi, mille tõenäosus on ilmselgelt väiksem kui 100-10. Kuulsin raginat ja otse minu ette prantsatas puu, 100 cm minu ette! Okei, see ei olnud Lauri tamm, tüve läbimõõt oli ehk 100 mm, aga ehmatus oli sellegi poolest suur.
Kahjuks ei saa IKKA mööda prügistamise probleemist. Korduvalt oli maas näha osalejate poolt tekitatud prügi. Ivar ja teised korraldajad on sellest 100 korda rääkinud, aga ikka mõnele ei aita. Üldpilt on rikutud, kui 100 hulgas on üks, kes reegleid rikub (tilk tõrva meepotis ….). Klassikat ("Siin me oleme") võimendades : „Ma lasen teile 100 päeva kartsa anda!“
Ja siis ootasid ees Vällamäe 100 tõusumeetrit (Vikipeedia andmetele küll 84 (Eesti suurim!), aga iga tõusumeeter tuli ju Tambovi koefitsiendiga (antud oludes ca 1,19) läbi korrutada. Tõusu alguse eriti juurikarohke lühikese osa kõndisin, siis panin oma võimsuse viimased 100 vatti ka mängu ja vallutasin mäetipu sõites! Jäin endaga rahule!
TP3-s sõin, jõin, varusin ka taskusse ja asusin viimast kolmandikku läbima. Sõitsin päris pikalt üksinda. Eks seegi ole H100 tuttav olukord. Tuulega igatsed eriti kaaslasi (nagu ütleb vene vanasõna: Parem olgu sul 100 sõpra (Haanja100 kontekstis kaaslast), kui 100 rubla). Sillad on vihma korral ikka ohtlikud. Ühele läksin pisut uljalt ja nii ma külili käisin. Õnneks ei kukkunud ma silla peale, vaid põõsasse. Nõgesed andsid veel mõnda aega tunda. Tunneli läbimine tekitas meeldivaid mälestusi (kui seal kunagi küünlad põlesid). Viimaks sain ka ühe kaaslase. Kui ta kurtis, et „mahlad on otsas“, „lohutasin“ teda, et Kütiorg on veel ees. „“ Mis see Kütiorg endast kujutab?“. Mingeid asju ei olegi võimalik sõnadega kirjeldada. Kütiorg, see on 100 palli skaalal 101! Jalad olid pehmed ja tunnistan, et eesootav hirmutas. Alla, üles. alla, üles. Siis TP4. 100 grammi arbuusi ja poolik banaani, üks jook. Ja jälle alla, üles, alla, üles. Kuna õnnestus kõik see rajaosa läbida rattal (TP-s pannin ikka jala maha), siis jõudsin enne Kütiorgu mul eest ära sõitnud kaaslasest ca 20 meetri kaugusele. Kuid siis sai Kütiorg meie jaoks läbi ja kohe ta ka kadus. Jäi teadmata, mida ta Kütiorust arvas.
Sellega olid suuremad mured murtud. Ikka jätkuvalt üksinda, aga rada oli selline, kus läbida jäänud kilomeetrite hulk vähenes üsna kiiresti. Olin rajameistrile tänulik sellise lahenduse eest. Suure viadukti alt läbi sõitnuna nägin eemal, suure tee ääres seltskonda (5-6 inimest). Kui lähenesin, liikusid nad raja äärde. Olin kindel, et see, keda nad ootasid, on kohe minu taga tulemas. Aga ei. Tulid mind ergutama. Lahe!
Jäi veel kolm tõusu. Alustuseks Härmäe ja siis Downkill. Enne laskumist nautisin ka 100-millist vaadet! Ilus oled, Eestimaa!
Ja siis viimased 100 sammu ehk Kuradimäe alistamine. Mendelejevi tabel oli minu organismis küll märkimisväärselt esindatud (siiski kaugel 100-st), aga ei hakanud krampe provotseerima. Kubija metsas viimased kilomeetrid oli igati sobilik uuendus. Möödumine spast, VIIMASED 100 meetrit ja oligi finišikoridor!
Seejärel vaatasin ka protokolli.Veerandsada kohta parem kui mullu! Pole paha!
Haanja 100 2018 on ajalugu. Öeldakse, et õnnel on 100 nägu. Üks hetk (neist paljudest), kus ma ennast õnnelikuna tunnen, on just siis, kui järjekordne H100 on läbi. Mitte sellepärast, et üks õudus jäi selja taha. Ikka sellepärast, et olin katsumusel vastu pidanud ja just endale üht teist tõestanud. Ka diivanil lebades ja telekat vaadates (või arvutist rallitulemusi jälgides) võib õnnetunne täitsa normaalne olla. Aga vahel tuleb ka midagi ekstreemset ette võtta. Et piire kombata. Ja H100 seda võimalust pakub.
Väga ilus suvi (100 päikselist päeva!) ja ka septembris valitsenud suurepärased ilmad tekitasid ootuse, et 2018. a. Haanja100 saab toimuma väga erilistes (ehk suvistes) tingimustes. Seda enam, et pikaajaline prognoos näitas nädalajagu varem 22. septembriks üle 20 soojakraadi! Kas H100 kuumarekord langeb? Või langeb isegi Võru 100 viimase aasta 22.09 rekord. Kuid H100 nädala alguses oli prognoos juba teine. Reede päevaks lubati 23 (!), ööks veel 20 ja siis langes temperatuurigraafik nagu aktsiahind New Yorgi börsil „mustal neljapäeval“. Ja ennustusse ilmusid arvestatava kõrgusega vihmadiagrammid. Aga ega see siis otsusekindla inimese plaane muuda. Teisipäeval, ca 100 tundi enne starti, läksin rattaga sõitma. Mitte niivõrd trenni tegema, kui taastuma Tartu RM 100-st km-st (koos soojendusega). Ja tegin vea, mida kellelegi ei soovita! Telefon helises, peatusin ja võtsin kõne vastu. See töökõne kujunes 3x100 sekundi pikkuseks. Aga et ilm oli tuuline ja keha higine, siis sellest ilmselgelt piisas. Järgmisel hommikul oli enesetunne sant, nina nohune, kurk kipitas. Võimalik, et ka viirus juba organismis pesitses, aga higisena tuule käes seismine oli 100 %-liselt vale. Ei aidanud ka googeldamisel leitud 100 nippi (alates Hiina punktmassaažist, looduslike ürtide aurudest ja lõpetades erinevate tablettidega). Neljapäeva õhtuks oli seis nii nutune, et osalemistõenäosuse esialgsest 100-st oli ehk 10 alles jäänud. Aga jätkasin ikka protseduuridega (ja ilmaennustuste jälgimisega). Ja reede hommikul oligi seis juba pisut parem. Tõenäosus hakkas tasapisi kasvama, aga jäi veel 100-st siiski veel üsna kaugele. Kuid hakkasin siiski osalemiseks vajalikke toimetamisi tegema (et vaimule ja ka organismile üks oluline signaal anda). Hooldasin ratta, ostsin geele, magneesiumi, banaane. Komplekteerisin sadulakoti ja tööriistakasti. Õhtul pakkisin asjad kahte kotti (üks spasse minekuks), aga 100%-st otsust ikka ei olnud. Hommik on õhtust 100x targem!
Öö möödus hästi ning hommikutarkuses tegin otsuse: Osalen! Asusime teele (kõik 12 korda on naine abiks olnud), auto termomeeter näitas +19 (kell 7.10). Pisut enne Võru langesid esimesed piisad, selja tagant lähenes suur, tume pilv.
Rahvast oli kogunenud mitusada, kõik olid elevil, palju oli tuttavaid nägusi, mitmelt poolt kõlas ka läti ja soome keelt. WC järjekord oli pikk. Otsustasin metsapeatuse kasuks. Sain numbri ja hullust tõendava käepaela. Riietusin, hõõrusin põlved sisse, tegin väikse soojendusring (koos metsapeatusega) ja 8.45 sisenesin koridori. Ca 100 inimest olid seal juba koha sisse võtnud.
Mõni minut enne starti kõlas kõva pauk (100 detsibelli), nii mõnigi juba nõkstatas, aga see ei olnud stardikäsklus. Kogenud startijaid muidugi teadsid, et enne kui kuuled „Highway to hell“, starti ei tule.
8.59 hakkas AC/DC mängima ning 9.00 asusime teele, ligi viissada rattahullu.
Alustuseks mõned kilomeetrid asfaldil. Olles mõnda aega juba metsateel liikunud (ja ühe ummiku ära kannatanud), hakkas 100 (loe: sada)-ma. Mida aeg edasi, seda tihedamalt. Mõne aja pärast hakka juba n-ö kahe-100-ma. Rada muutus üha libedamaks. Reedel tehtud ettevalmistuse hulgas rehvivahetust ei olnud. Olles kõik hooaja sõidud teinud samade rehvidega, arvasin, et kannatab ka H100-l sõita. Ilmselgelt ei olnud see õige valik.
Lisaks vihmale, oli tugev tuul ja temperatuur langenud (hiljem kuulsin et isegi 11 kraadini). Kuigi sõitsin pikkade kinnastega, hakkas kätel külm. Kui seda juhtub mul H100 oludes ikka (olen selline külmavares), siis esimest korda hakkas mind segama põieprobleem. Aga lootsin, et ehk läheb üle ja peatust ei teinud.
Taevatrepp oli siis seekord üks esimesi väljakutseid. Ja kuigi sõidu alguses on see pisut inimlikum, siis mõni-100 kilodžauli tööd ikka tuli teha. Vihma ikka 100-s ja libedus aina kasvas ehk hõõrdetegur oli juba vähenenud 100 korda. Üha sagedamini läks esimene või tagumine (või ka mõlemad) driftima. Vahel lahenes see probleemideta, aga korduvalt tuli jalg maha panna, mõned korrad ka käsi ja kaks korda külg. TP1 –st võtsin 100 g jooki, geeli ja pikalt ei peatunud.
Aga häda1 ei kadunud ja hakkas üha rohkem häirima. Ja mis huvitav, nägin mitmeid mehi raja kõrval põit tühjendamas. Kas ilm mõjutas? Ilmselgelt viivitasin otsusega liiga kaua. Kui lõpuks asjale läksin, kulus kokku ligi 100 sekundit (ealised iseärasused).
Liigniiskus oli tõusude alistamise efektiivsust vähendanud ligi 100 ühiku võrra (ma küll ei tea, kas sellist ühikut üldse on). Panin vaimu valmis vähemalt 4x100 minutiliseks sõiduks ja matsin maha lootuse jääda võitjale kaotuses alla 100 minuti (lihtsamates oludes on see saavutatav, keeruliste puhul pigem mitte).
Saare TP-s tegin pisut pikema peatuse. Nautisin rikkalikku söögilauda, varusin ka midagi taskusse ja enne lahkumist panin kätte kuivad kindad (ikka pikad).
Pool mõnu ehk 100/2 km sai läbitud kahesaja minutiga. Enesetunne oli üsna hea, kätel enam külm ei olnud, terviseprobleemid mingit moodi ei avaldunud. Ees ootas Munamägi!
100 kg (ise koos varustuse ja niiskusega 85, ratas koos varustusega 14,5 ja 0,5 kg Haanjamaa mulda) tuli kuidagi saada Eesti kõrgeima mäe tippu! Polnud lihtne, aga kartsin isegi hullemat.
Vihma ei 100-nud, kuid tuul oli jätkuvalt tugev. Ja siis juhtus midagi, mille tõenäosus on ilmselgelt väiksem kui 100-10. Kuulsin raginat ja otse minu ette prantsatas puu, 100 cm minu ette! Okei, see ei olnud Lauri tamm, tüve läbimõõt oli ehk 100 mm, aga ehmatus oli sellegi poolest suur.
Kahjuks ei saa IKKA mööda prügistamise probleemist. Korduvalt oli maas näha osalejate poolt tekitatud prügi. Ivar ja teised korraldajad on sellest 100 korda rääkinud, aga ikka mõnele ei aita. Üldpilt on rikutud, kui 100 hulgas on üks, kes reegleid rikub (tilk tõrva meepotis ….). Klassikat ("Siin me oleme") võimendades : „Ma lasen teile 100 päeva kartsa anda!“
Ja siis ootasid ees Vällamäe 100 tõusumeetrit (Vikipeedia andmetele küll 84 (Eesti suurim!), aga iga tõusumeeter tuli ju Tambovi koefitsiendiga (antud oludes ca 1,19) läbi korrutada. Tõusu alguse eriti juurikarohke lühikese osa kõndisin, siis panin oma võimsuse viimased 100 vatti ka mängu ja vallutasin mäetipu sõites! Jäin endaga rahule!
TP3-s sõin, jõin, varusin ka taskusse ja asusin viimast kolmandikku läbima. Sõitsin päris pikalt üksinda. Eks seegi ole H100 tuttav olukord. Tuulega igatsed eriti kaaslasi (nagu ütleb vene vanasõna: Parem olgu sul 100 sõpra (Haanja100 kontekstis kaaslast), kui 100 rubla). Sillad on vihma korral ikka ohtlikud. Ühele läksin pisut uljalt ja nii ma külili käisin. Õnneks ei kukkunud ma silla peale, vaid põõsasse. Nõgesed andsid veel mõnda aega tunda. Tunneli läbimine tekitas meeldivaid mälestusi (kui seal kunagi küünlad põlesid). Viimaks sain ka ühe kaaslase. Kui ta kurtis, et „mahlad on otsas“, „lohutasin“ teda, et Kütiorg on veel ees. „“ Mis see Kütiorg endast kujutab?“. Mingeid asju ei olegi võimalik sõnadega kirjeldada. Kütiorg, see on 100 palli skaalal 101! Jalad olid pehmed ja tunnistan, et eesootav hirmutas. Alla, üles. alla, üles. Siis TP4. 100 grammi arbuusi ja poolik banaani, üks jook. Ja jälle alla, üles, alla, üles. Kuna õnnestus kõik see rajaosa läbida rattal (TP-s pannin ikka jala maha), siis jõudsin enne Kütiorgu mul eest ära sõitnud kaaslasest ca 20 meetri kaugusele. Kuid siis sai Kütiorg meie jaoks läbi ja kohe ta ka kadus. Jäi teadmata, mida ta Kütiorust arvas.
Sellega olid suuremad mured murtud. Ikka jätkuvalt üksinda, aga rada oli selline, kus läbida jäänud kilomeetrite hulk vähenes üsna kiiresti. Olin rajameistrile tänulik sellise lahenduse eest. Suure viadukti alt läbi sõitnuna nägin eemal, suure tee ääres seltskonda (5-6 inimest). Kui lähenesin, liikusid nad raja äärde. Olin kindel, et see, keda nad ootasid, on kohe minu taga tulemas. Aga ei. Tulid mind ergutama. Lahe!
Jäi veel kolm tõusu. Alustuseks Härmäe ja siis Downkill. Enne laskumist nautisin ka 100-millist vaadet! Ilus oled, Eestimaa!
Ja siis viimased 100 sammu ehk Kuradimäe alistamine. Mendelejevi tabel oli minu organismis küll märkimisväärselt esindatud (siiski kaugel 100-st), aga ei hakanud krampe provotseerima. Kubija metsas viimased kilomeetrid oli igati sobilik uuendus. Möödumine spast, VIIMASED 100 meetrit ja oligi finišikoridor!
Tehtud!
Käepigistus Ivarilt (ja Ivarile), punane särk lenksu külge, vorstikesed ja 100 g Colat ning tänumusi naisele (ja naiselt). Saunakott selga, eelpesus pori maha ja spasse! Duši all korralik pesu ja siis basseini, kus veetemperatuur üle 100 kraadi! Seda siis Fahrenheiti skaalal. Saunad, basseinid lõdvestasid mõnusalt lihaseid ehk kõik oli viimase peal (ruulis 100-ga!). Nagu ka söögilaud Kubija restoranis. Kraami läks sisse ikka mitme-100 kalori kaupa. Aga inimvõimetel on piirid ehk tuleb enne lõpetada, kui paha hakkab.Seejärel vaatasin ka protokolli.Veerandsada kohta parem kui mullu! Pole paha!
Haanja 100 2018 on ajalugu. Öeldakse, et õnnel on 100 nägu. Üks hetk (neist paljudest), kus ma ennast õnnelikuna tunnen, on just siis, kui järjekordne H100 on läbi. Mitte sellepärast, et üks õudus jäi selja taha. Ikka sellepärast, et olin katsumusel vastu pidanud ja just endale üht teist tõestanud. Ka diivanil lebades ja telekat vaadates (või arvutist rallitulemusi jälgides) võib õnnetunne täitsa normaalne olla. Aga vahel tuleb ka midagi ekstreemset ette võtta. Et piire kombata. Ja H100 seda võimalust pakub.
Teen ettepaneku viia sisse rattamaratoni hindamise ühik. Et ei peaks hakkama komadega tegelema, on etaloniks Haanja100 2018 väärtusega 100 IVARIT.
Ehk siis Tartu RM näiteks 60 IVAR-it (minu subjektiivne hinnang).
Tuhat ehk 10x100 tänu suurpärase päeva eest!
100 Ivarile! 100 kogu korraldustiimile! 100 raja eest! 100 toidu ja joogi ning teeninduse eest! 100 kaaslastele rajal! 100 kaasaelajatele! 100 oma tiimile (naisele)! 100 spa eest! 100 Haanjale! 100 ..... . Veel 100 Ivarile!
Ehk siis Tartu RM näiteks 60 IVAR-it (minu subjektiivne hinnang).
Tuhat ehk 10x100 tänu suurpärase päeva eest!
100 Ivarile! 100 kogu korraldustiimile! 100 raja eest! 100 toidu ja joogi ning teeninduse eest! 100 kaaslastele rajal! 100 kaasaelajatele! 100 oma tiimile (naisele)! 100 spa eest! 100 Haanjale! 100 ..... . Veel 100 Ivarile!
Juba 3x100 päeva pärast on aeg end kirja panda 16. Haanja100-le!
PS! Loodan, et spetsialistid annavad andeks mõnede mõõtühikute pisut loomingulisema tõlgenduse ja humanitaarid teksti lugedes väga ei kannatanud.
