Haanja 100 vol2

Mehed ikka ei nuta ehk Haanja100 vol 2.
Neli aastat tagasi sai kirja pandud Haanja100 läbimise lugu, kasutades paralleele Eesti kultusfilmiga „Mehed ei nuta“. Tagasiside oli väga positiivne. Ja eks midagi on ka rahvas sealt üle võtnud! Külastasin mõni päev tagasi oma blogi ja seal surfates leidsin võimaluse jälgida blogi külastamise andmeid. Siiralt üllatusin, kui nägin, et viimastel päevadel on selle külastamine üsna aktiivne olnud. Kas oodatakse midagi? Järge… . On ka varem ärgitajaid olnud, aga filmide II, III jne väljaanded reeglina ei küündi esimese tasemeni ja sinna on ta jäänud. Seni… .
Nüüd, kus kolm päeva on üritusest möödas, tekkis tunne, et paneks midagi kirja. Samas ei olnud muidugi nii palju märkimist väärivaid sündmusi rajal nagu neli aastat tagasi (kinnitan, et ükski 2008. aasta rajal juhtunud seik ei ole „pastakast“ imetud!). Aga ehk siiski! Eks olümpiagi toimub 4 aasta tagant (vabandan suurusehullustust).
 Alustaks sellest, et pärast Rattamaratoni lugesin päevi, mis jäänud Hullude päevani. Nimelt oli Otepäält ( Ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on …) Elvasse kimades tunne megahea, aga viimasel viiel km-l tabanud krambid rikkusid hea koha.
Otsustasin midagi muuta.
1. Läbida magneesiumikuuri 2. Muretseda kompressioonsäärised.
Esimene ülesanne oli lihtne. Armas Apteek aita, kui …. Teisega paraku mitte. Käisin kõik Tartu spordipoed läbi. Mida polnud, seda polnud. Võtsin siis ühendust Popspordi pealiku Tarmoga ja andsin head nõu väärt kaup turule tuua (Sääris mulle, raha sulle!). Ennäe! Peagi tuli minu meilboksi Tarmo teade- Säärised kohal, tule vali välja!
  Neelasin siis magneesiumi (muidugi mitte kiilaspäisuse vastu) ja kandsin sääriseid. Natuke sõitsin ikka rattaga ka, nii 15-20 km päevas. Hoidsin toonust, lootes, et hooajaga läbitud 4500+ piisab! Mingil hetkel pidin pisut Tomi veenma, et ikka Haanjasse sõitma tuleks- hakkas vennike mingit jaburat juttu Poolamaast ja rallisõidust ajama! Lõpuks muidugi kaine mõistus (?) võitis.
  Hästi oluline on ka tiimi komplekteerimine. Siin ei saa juhuslikke inimestega arvestada. Oma naine (Kui naine armastab meest, ...),  poeg ja tütar – tiim peab sõnadeta sõitja soove täitma.
  Nagu foorumitest teada, ei ole vähemoluline ka rehvivalik, Ralph ette ja Ron taha – (Hakkame mehed minema, …)

Kell 8.15 jõuame Kubijale, plats kihab nagu sipelgapesa. Ilm on ilus! (Olgu jääv meile Päike, ...).  Näeme ja tervitame tuttavaid, Ivar on suht rahuliku olekuga – eks aastatega on asjad paika loksunud. Magneesiumiannus sisse, säärised jalga, geelid taskusse – mina olen valmis! Paar sutsakat soojenduseks ja siis on aega koridori siseneda. Erinevalt varsemast on tegijate koridor juba üsna täis- ei tea, kas Ivar oli koridori kitsama (lühema) teinud või on tase tõusnud? 1minut stardini. Püüan meenutada AC/DC Highway to hell viisi, aga C. Rea Road to hell pressib pähe. Lohutan  end, et kohe aidatakse järjele. Ja siis ongi start! Ei mingit AC/DC!!!!! Mida pekki, Ivar, nad panevad Su kinni (nahka) !!!???
  Alustuseks siis paar km asfaldirallit ja siis metsa (Seal, kus lõpeb asfalt, seal … ). Jõuan mõelda, et näis, kas tuleb ka sündmusterohke sõit (et oleks millest kirjutada, kui vaim peale tuleb), kui olen maoli maas. Esiratas libises märjal juurikal ja vasak reis saab korraliku puuka. Rattaralli kukkumisest ikka valus ranne muidugi ka. Kaotan 2-3 kohta, see pole probleem, aga jalg on valus … . Võtan Tomile järgi. Esimene kohtumine tiimiga – ei hakka neid kukkumisinfoga häirima, varusid ei täienda. Hakkame siis „maasikaid“ korjama  - Taevatrepp (Kuulen Zeppelini Stairwav to heaven : „ Theres still time to change the road youre on“).
 Järgmisel kohtumisel tiimiga on aeg tankida – jooma peab (Joo, sõber, joo ,… ). Kuskil 20 km loetakse kohaks 116 – siit võib veel 100 hulka tõusta küll (igal inimesel peab ju üks väike eesmärk olema) . Ja ongi TP1- kurki, banaani, veel kurki, veel … .  Tiimilt hakkab tulema ka infot Poola ralli kohta, kus Matu sõidab. Meie kaassõitjatele jääb ilmselt selline info pisut arusaamatuks, aga ega me nüüd selgitama ka ei hakka. Tom juba läks.  Liis loeb mati kõrvalt kohti 154, 155!! Midas nüt? Siis taipan (nupp nokib, veel !), et millisõitjad ju ka piiksutasid matil! Pärast söömist on pisut raske, Tom liigub 30 m eespool, pean ennast sundima ja pingutama. (On neetud ränk see mäkketõus, … .).
Tasapisi enesetunne paraneb. Tõus Munamäele – pole hullu, ikkagi asfalt, tiim ja rahvas ergutab ja elab kaasa! Ivar! Äkki oleks pidanud spliti võtma? Vesised/mudased heinamaad on ikka tõeliseks katsumuseks (Kord olid niidud rohelist täis ....). Kohati on mitteroheline niidutee päris laiaks aetud, aga kasu pole sellestki.  Enne TP2 teatab Tom, et teeb peatuse ja võtab kottadelt sokid maha. Vaatan, et päris hea grupp on koos ja teen ettepaneku aega mitte sellele kulutada. Tom saab ühest sokist siiski lahti. Kurki, soola, banaani ja edasi. Rene veab kruusal võimsalt, aga … rada on siiski valdavalt pehme ja mudane ning seal kipub ta maha jääma.
 Meenuvad mälestused aastast 2008 (ealised iseärasused!) - siin sain Raulilt sadula. Ja ongi Vorstimägi, hiilime vaenlasele selja tagant ligi ja … esimene osa ongi võetud. Kuidagi lihtsalt! Märkan silti „2-milline vaade“. Viskan pilgu selja taha, Tom on õige pisut maha jäänud, naudin siis minagi seda vaadet (ehk 2 sek, Kui siit pilvepiirilt alla vaatan, … ) ja arutlen, et miks just 2- milline. Milline vaade oma kahemõttelisuses oleks ehk isegi parem. Aga sinna see arutelu ka jääb, sest lõpunukk on võtta ja siis veel laskumine, kus lõpp on üsna libe (Kui läeb libedalt Sul kõik,...) Tiim jagab head ja paremat.
  Ja siis jälle anno 2008 – siin see sadul läks. Nüüd on see tõus (Plaani) , sadulat siin miski ei ähvarda, aga sääremarju küll! Raske, aga päris krampi ikka ei kisu (magneesium?, säärised?). Tõusu lõpus on jälle tiimi kuulda (ja kohale jõudes ka pisut tunda – loodan, et see ei too kaasa disklaffi, isegi Taaramäe kutsus üles end Alpides tõukama). Vahetan higist vettinud mütsi ja pikad kindad ning vallutan hoogsalt mäetipu. (Hi,hi, Himaalaja, küll oled kõrge sa, ...).
  Enne TP3   lükkame näo puhta(ma)ks (ikkagi otseülekanne) ja sõidame lavale. Melu on korralik (Come on , everybody ….). Rattapesus on järjekord ja seetõttu loobun, hoolitsen enda eest. Järgneb Rõuge meeste singel (vaatan hoolsalt maha, et äkki leian aastal 2008. kaotatud läätse!). Oleme tõusnud 100 piirile, pole paha. Kahekesi koos on sellisest katsumusest nagu Haanja100 ikka palju lihtsam jagu saada (Pea vastu, sõber!) . Siis ühes koos näen, kuidas vasakult läheneb täiel kiirusel meile must uhke täkk! (Loojangule vastu kappab üksik hobune...). Kas tuleb tõestama, et tegelikult on tema Liivimaal kõige kiirem? Õnneks jääb ta siiski aia piiresse.
  Raja ääres parandab Arne ketti ja soovib meile jõudu! Ebaõnnesõdureid ikka jagub. Meil on seni õnneks läinud (Ei me ette tea, mise elu meil tuua võib,...). Hakkame tundma juba Vällamäe hingust, kui kuulen teravat vilinat- kumm!!!! Kellel? Nagu mullugi, Tomil. Anno 2008 - Kurat, ma olen endast nii väljas, et teeks kohe 25 grammi! Tom asub kiirelt tegutsema- muda maha, siis rehv jne. Mina saan lahketelt neidudelt (mitte SELLES mõttes) telefoni ja helistan oma telefonile, keegi ei võta, siis Tomi omale, ikka sama! Tiim ootab meid õues, telefonid muidugi autos. Möödub Kirsa ja avaldab kaastunnet. Viie minutiga (ca 10 kohta!) saab Tom hakkama, kuid kumm on pehme (väikes pumbaga enamat ei saa). Pumba ja sadulakoti anname rajajulgestajale - "Saad ehk pärast finišisse viia?" Ikka viin, viin, ikka viin, viin, .... 
Liigume ettevaatlikult edasi, Vällamäelt aeglane allatulek pehme kummiga, et see läbi ei lööks - kaotame kindlasti aega, aga kumm peab vastu. Ja ongi RC Cola punkt (mida mina kutsun küll arbuusipunktiks). 100 m enne punkti on survepesur, Tom jääb ratast puhastama. Mina panen tankima, lootuses, et tiim on kohal ja tuleb tagasi ratast pesema. Aga tutkit. Siiski pühendun kombinatsioonile RC ja arbuus ning ratta puhastamisest loobun (kõik on üsna hästi toiminud!). Tuleb Tom läikiva kassetiga ja pumpab kummi täis. Paneb siis veel õli ka ketile, esteet (Võõra raha eest …. ). Tahaks juba liikuma saada, aga Tom asub ennast tankima.
   Viimased 19 km, ÕNNEKS on sellest suur osa inimlik kruusaralli. Kohtumisel tiimiga on ka väike apsakas- Liis ja Helje on nii lähestikku, et Tom saab oma pudel kätte , mina mitte. Nõuan oma pudelit ka (Igal mehel pudel mõlgub meeles ja ainult ….), aga selle kiirusel ei anna viga parandada. Ega see nüüd mingi õnnetus ka ei ole, sest kahe peale jagub ühest ka. Kiirus on korralik, saame kedagi kätte, kuid tuulde ta tulla ei jaksa. Olemegi tunnelis ja siis juba majade vahel ja rullirajal. Möödume hotelli tagaküljest (tunda on spaa niiskelt sooja hõngu) ja finišisirge. Kommentaator Riho annab meie tegemistest lühikokkuvõtte ja märkab, et Haanjas tõepoolest ei kehti ütlus „Vend ei tunne venda“ (Samsung Cupil kehtib täiega!). Koht siis 105, 6.31, (Olavi, kellega pikalt koos sõitsime ja ka enne kummipurunemist koos olime, leidsin  98-lt realt) .
  Veel RC Colat, siis šokolaadi ja siis spaasse! Ei, Ei, enne saadab turvamees meid (õigustatult) eelpesusse. Õues, aga sooja veega! Ja siis- saun, 42 kraadise veega bassein , aurusaun, … Saunalaval valitseb Läti keel. Ja pean hiljem protokolli vaadates tunnistama, et seal on neid ka omajagu- esisajas lausa 33! (Ei saa me läbi Lätita ….).

TEHTUD! Seitsmes kord. Tehnika pidas vastu, vaim ja füüsis ka, mageesiumikuur läks asja ette ja investeering sääristesse samuti (kohe oli tunda, et on hea asi!), Team Järveoja oli kõva nii rajal (tänud TOM) kui ka raja kõrval (tänud pereliikmetele), kaassõitjad heatahtlikud (tänud), korraldajad (tervitused Ivar ja Co) tasemel. Kohtumiseni aasta pärast!
Kohtume siis
Siis kohtume siis
See on ju armastus, hüperboloid...  

Haanja 100 ehk MEHED EI NUTA

SEE LUGU ON EESTI MEDITSIINI AJALOOS ASET LEIDNUD KURVA SÜNDMUSE TÕETRUU KROONIKA. NIMELT VIIS 2008. AASTA OKTOOBRIKUUS KEEGI DR. HOLDEN GRUPI MÕISTUSEPUUDUSE ALL KANNATAJAID TÕELISE SANATOORIUMI ASEMEL MATKALE, LAPSELIKULT USKUDES, ET KERGE FÜÜSILINE KOORMUS VÄRSKES ÕHUS VÕIKS OLLA TERVISELE KASULIK.


Seltsimehed! Haanjas ootab Teid Dr. Holdeni tervistav matk – Haanja 100!
Kiirustage seltsimehed hullud, kiirustage. Kohtade arv on piiratud!

Viis päeva kõhklusi – sõita või mitte sõita ( sant tervis- peavalu).
Kuna trennis oli enesetunne pigem parem, langeb otsus –SÕITA!

Jõuame kohale 8.20- Tom ja mina ning tiim – Helje, Matu, Maarja.
Hulle sibab ohtralt, mõned on päris segased. Ega need hullude ja segaste kaaslased ka päris normaalsed ikka ei ole.
Stardikoridoris on kõik rahulik- kõvad tegijad, segased, tegijad, tšainikud – igaüks teab oma kohta!
Ma märkan seltsimeeste nägudel tõsist entusiasmi.
9.00
Klassikat 2004ndast aastast (siin peaks olema klassiku nimi, kahjuks ei tea ma seda).

Külm tuul puhus üle metsalagendiku. Tumedas nahkjopes mees surus käe aeglaselt põuetasku ja tõmbas sealt välja tuhmilt helkiva püstoli. Hommikusest rõskusest kohmetunud sõrmedega urgitses ta portfellist padrunikasseti ja lükkas selle harjunud liigutusega käepidemesse. Siis vaatas ta karmi pilguga endast mõne meetri kaugusel seisvat inimgruppi. Ärevil nägudega inimesed kangestusid paigale. Keegi ei hinganud, pead laskusid rinnale. Relvaga käsi tõusis aeglaselt. Mõni sulges erutusest silmad. Lajatas pauk.......... Haanja 100 oli alanud.


Algus suhteliselt rahulik (peagrupp muidugi eemaldub oma kiirusega). Nagu distantsi algosas ikka , Tom ees, mina tema järel. Kiiremat algust küll ei soovi. Mulle see tõusmisega aeglasem algus sobib. Probleeme ei ole, erinevalt mullusest, kui minu jaoks kiiret algust 40 km-ni põdesin. Rada kohati üsna libe, aga kannatab sõita. Tiim on tubli (Matu on kuidagi unine?), peaasi, et buss vastu peab (pooltelg teeb jubedat häält).
Viskame ära (ikka tiimile) botikud, Tom ka liibukad- kaotame minuti, võidame … ?
Munamäe tõus!!! Matu unisus on kadunud- töötab 3 mehe eest. Abiks ikka.


Manustame jooki, sööki.
Mida Te sööte?Sihvkasid?
Soola!
Andke mulle ka, mul on kõht väga tühi.


Mõrvarist siis seekord alla!
Tüüpiline Haanja rada- ränk tõus vaheldub ohtliku laskumisega, puhkusest ära mõtlegi.
Massimõrvar! Plaan selline, et poole peale laskun rattaga, siis tulen maha. Korraga uhtekraav ja ….
Olengi all. Aga ratas….? See alles poole mäe peal. Tom lohistab seda allapoole.
Taevake, miks Te sinna auku ronisite?
Ikka mina, isegi selle augu kaevasid nad siia minu jaoks.
Hulle tagajärgi sellel vabalangemisel ei olnud.
Muda koguneb üha rohkem – kisub ketti, käigud ragisevad, pidurid käivad vastu ratast.
Mis su rattal õieti viga on?
Esijooks, tagajooks, esihammasrattad, kett –need on kindlad probleemid. Lisaks teevad muret tagumised hammasrattad, pidurid, käiguvahetus ja keskjooks.
Siis peab Sul küll hea ratas olema!
Kuidas nii?
No, et sellele vaatamata sõita saad!
Tomi rattal viskab kett pidevalt üle, korra tõmbas hammakate vahele kinni, ju sai kannatada.
Tehnikaalases kirjanduses kohtame viiteid sünteetilistele kettidele. Arvatavasti valmistatakse neid poroloonist või roostevabast terasest. Aga kõige parem, laske endale panna hõbekett!
Otsustame, et järgmisel kohtumisel tiimiga peseme rattaid.
Rõuge meeste treeningrada. Hullumaja!
Ivar, nad panevad Su kinni!
Loogiline, et just seal torkab oks silma ja olengi vasaku silma läätsest ilma!
Ühe silmaga halb, kahega (üks poolpime) veel halvem!
Õnneks on kohe TP, kus meiegi tiim kohal.
Helje, too prillid! Kus Matu on????
Oli siin kuskil!
MATU!!!!!!! (120 db!)
Autost tõuseb kaks unist nägu- Matu ja Maarja.
Unetud! Ja juba tahate magama!
Pesule , tankimisele kulutame 5-6 minutit. Ehk annab pärast % tagasi.
Seltsimehed, paigal seismine on igatahes tagasiminek, selle pärast seltsimehed, tegutsegem.

Sellist tiimi kadestaksid paljud!

Tõus Plaanile ja siis järgneb pikemalt laskumist.
Jäänud veel viimane laskumine, siis oleme päris all … .
Suure kiirusega laskun Tomi järel.
SUUR kivi!!! Paremale! Jälle kivi! Veel SUUREM!!! Paiskun kõrgele õhku ja maandun sadulale. KRÕKS!
Nii palju siis sadulast.
Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25g konjakit.
Kuidagi topime sadula toru otsa.
Aga praegu on ülesanne number üks leida sadul! Igatahes!
Järgmised kilomeetrid on tõeline piin! Sõita Haanjas logiseva sadulaga, mis kogu aeg toru otsast ära tuleb!
See on karjuv füüsiline vägivald!
Tsirgumäelt laskumine. Jõuan alla, aga näe sadul jäi poole mäe peale!
Tom sõidab 100-200 m eespool ja peab sadula osas läbirääkimisi. Seni edutult.
Ütlen Tomile, et ta sõidaks oma tempoga minema. Vaevalt minul sõidust asja saab. Aga ta ei lahku!
Seltsimehed on tähtis, et meie kollektiiv jääks monoliitseks ka edaspidi.
Vorstimäe tõus!
Tipus üks segane (hull ?) osaleja, ratas maas, vaatab tühja pilguga ja mõmiseb midagi arusaamatut!
Tom: Kui Sa edasi ei sõida, laena sadulat.
Hull: Ma ei tea, miks ma siin olen. Võib-olla lähen edasi. Ma eriti ei saa aru, kus ma olen. Ma tõesti ei tea.
Pidage meeles, kui ta tagasi ei tule, tuleb Teil prokuratuuris vastust anda!
Hiljem selgub, et mees oli kuskil kõva litaka pannud ja korraliku peapõrutuse saanud.
Minu piinad jätkuvad! Ei saa täiega toetada - sadul vajub viltu, ei saa püsti sõita – sadul kaob ära.
Sadulat, andke mulle sadulat!
Minu karikas hakkab täis saama! Selg , jalad, käed, … tahtejõud.
Ma keeldun söömast Teie poolt pakutavat toitu ja sõitmast mööda Teie poolt pakutavat rada!
Ligi 10 km seda hullust! Ja siis näen, et Tomi läbirääkimised kannavad vilja! Üks katkestaja, enda sõnul motivatsiooni kaotanud MEES ohverdab OMA sadula!
Jõuan mõelda :Toru ei pruugi sobida, need ju kõik eri mõõtu!
AGA SOBIB! Nagu rusikas silmaauku! Aitähh Raul!
Sadul on küll võõras, aga ikka parem kui oma katkine.
Teoretiseerin, et tegelikult võiks sadul kuuluda loetellu – prillid, piip ja naine, need laenamisele ei kuulu! Kontakt sadulaga ju tihedam, kui mõnel naisega!

Läheneb punkt, kus mõned hullud segaseks lähevad.
Ambulanssi! Ambulanssi! Soomlastel on mäe otsas mingi probleem.
Ronime ka üles- mingi rattur pikali, ratas (numbrita, aga korralik) kõrval, oimetu!
... saatke palun kanderaam, professor sai värskeõhu mürgituse!
Vaatame, et kolm sommi tegelevad asjaga ja paneme edasi.
Isegi surnuid siin ei austata. Oleks võinud vähemalt silmadki kinni suruda. Nahaalid!!!
Lahknemispunktis teen nalja: Tom, lähme pikale, see on ikka õige maraton!
Tom: Lollid naljad Sul.
Teate see maraton ei olegi päris maraton. See on rohkem poolmaratoni moodi maraton.
Siit vasakule läheb õige maraton!
Järjekordne tõus võetud. Eessõitja istub raja kõrvale maha ja võtab kotist … Hesburgeri. Pikk päev teeb kõhu tühjaks!
Mulle meeldivad riivsaiaga paneeritud kotletid!
Vällamägi – 300 m üle mere, kõrvus kohiseb (on see kõrgusest või tervisest või jõuetusest?). Lõpuks üleval ja … siis jälle alla ja algab taas tõusmine!
Tomil ikka kett jupsib kõvasti, lisaks paneb pisukese kabla, siis annab ka jalakramp tunda.
Mida te soovitaksite krampide vastu?
Magneesiumi.
Mina võtan seda nakkusliku kiilaspäisuse vastu.
Ja aitab?
Mitte just eriti.
Möödume talust, kus varasematest aastatest tuttav vana ikka uksel istub ja õlut laseb, kui ratturid mööduvad.
Vaata kui kena, ajahamba poolt puretud talu.
Saaks kas või ühe tunni puhata just niisuguses, igatahes, romantilises paigas!
Soovime talle jõudu ja kimame edasi.
Palju pole enam jäänud, aga oleme ka päris läbi. Sõidetud on üle 6 tunni!
Aitab singlitest! Tahaks kruusa peale (küll ikka Elva maratonil on tore rada!).Ei jaksa enam!
Doktor, siin on midagi korrast ära, selle koha peal peaks olema muskel.
Saamegi kruusa peale! Nüüd ainult tuld! Kilomeetrid edenevad kohe jõudsamalt! Vean põhiliselt mina (kes see koera saba ikka kergitab), aga Tom oma jukerdava rattaga on tubli!
Aga jälle metsa. Nii, mingi karm laskumine paistab ees. Kaks inimest. Normaalsed? Vaevalt!
Mina: Mis meil siin siis on? (pidades silmas laskumist)
Inimene: Miljonivaade
Tõepoolest, meeliülendav pilt! Aga kaua pole aega seda nautida, kohe järgneb down hill!
Ja mis see veel on? Tunnel!! Kivid, oja, küünlad,…
Ma sooviksin näha selle käskkirja koopiat, mille alusel meid siia toodi!

Ütlus "Vend ei tunne venda" Haanjas ei kehti!

Rollerirada, no nüüd ei ole enam palju jäänud.
Kostub juba Riho häält, 300m, 200m, 100m, 50m, … .
Tom lükkab mu kerge tõukega lõpujoonel ette!
Finiš!
Siin Te juba olite, seltsimees professor!
6 tundi 34 minutit 33 sekundit. Tehtud!

Tänud tiimile! Neid võib usaldada! Ka une pealt (Matu!)!
Ma annan oma tervise taas Teie kätesse. Võtke mind jäägitult.
Ratas auto peale ja Kubija hotelli sauna!

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve(?) mees ja tahan seda kõike saada!
Saunas käidud, makaronid, sink, SEENED – suurepärane!

Oli mitmekesine ja kordaläinud hooaeg.
Minu hooajal on ilusaid salme olnud aga refrääniks jääb ikka Haanja 100!

Dr. Holden. Meil on üks küsimus. Millal toimub järgmine Haanja 100?
Oktoobris!
Kuidas oktoobris? Praegu ongi oktoober.
Järgmise aasta oktoobris!

SEE RÄNK EKSIMUS ARSTIEETIKA VASTU LÕPPES, TÄNU PATSIENTIDE MEHISUSELE JA MEELEKINDLUSELE, SIISKI ÕNNELIKULT. KÕIK OHTU SATTUNUD ON PRAEGUSEL HETKEL TERVED JA JÄTKAVAD REIPALT TÖÖD ARMASTATUD KUTSEALAL.

Tähelepanu, tähelepanu! Algab haigete vastuvõtt uude, õige peatselt avatavasse, Dr. Holdeni eksperimentaalsanatooriumi. Sanatoorium asub Lõuna-Eesti mägimaastikul, maaliliste järvede embuses, suurepärases looduslikus paigas.
Kiirustage seltsimehed hullud, kiirustage!


Kohapeal jälgis sündmusi ja fikseeris kroonikasse JaanusJ


NB! Teksti kohatine kokkulangevus filmi „Mehed ei nuta” tekstiga on juhuslik! Sündmused ja nimed tekstis on autori isiklik fantaasia.