Haanja 100 vol 7

Eesti 100  aastal oleks Haanja 100-l osalemine igati märgiline.  Koos sadade teiste hulludega.

100, 100, 100, ... . Ilus arv ju!

31. juuliks sai siis nimi kenasti kirja pandud!
 Väga ilus suvi (100 päikselist päeva!) ja ka septembris valitsenud suurepärased ilmad tekitasid ootuse, et 2018. a.  Haanja100 saab toimuma väga erilistes (ehk suvistes) tingimustes. Seda enam, et pikaajaline prognoos näitas nädalajagu varem 22. septembriks üle 20 soojakraadi! Kas H100 kuumarekord langeb? Või langeb isegi Võru 100 viimase aasta 22.09 rekord. Kuid H100 nädala alguses oli prognoos juba teine. Reede päevaks lubati 23 (!), ööks veel 20 ja  siis langes temperatuurigraafik nagu aktsiahind New Yorgi börsil  „mustal neljapäeval“. Ja ennustusse ilmusid arvestatava kõrgusega vihmadiagrammid. Aga ega see siis otsusekindla inimese plaane  muuda. Teisipäeval, ca 100 tundi enne starti, läksin rattaga sõitma. Mitte niivõrd trenni tegema, kui taastuma Tartu RM 100-st km-st (koos soojendusega).  Ja tegin vea, mida kellelegi ei soovita! Telefon helises, peatusin ja võtsin kõne vastu. See töökõne kujunes 3x100 sekundi pikkuseks. Aga et ilm oli tuuline ja keha higine, siis sellest ilmselgelt piisas. Järgmisel hommikul oli enesetunne sant, nina nohune, kurk kipitas. Võimalik, et ka viirus juba organismis pesitses, aga higisena tuule käes seismine oli 100 %-liselt vale. Ei aidanud ka googeldamisel leitud 100 nippi (alates Hiina punktmassaažist, looduslike ürtide aurudest ja lõpetades erinevate tablettidega). Neljapäeva õhtuks oli seis nii nutune, et osalemistõenäosuse esialgsest 100-st oli ehk 10 alles jäänud.   Aga jätkasin ikka protseduuridega (ja ilmaennustuste jälgimisega). Ja reede hommikul oligi seis juba pisut parem.   Tõenäosus hakkas tasapisi kasvama, aga jäi veel 100-st siiski veel üsna kaugele. Kuid hakkasin siiski osalemiseks vajalikke toimetamisi tegema (et vaimule ja ka organismile üks oluline signaal anda). Hooldasin ratta, ostsin geele, magneesiumi, banaane. Komplekteerisin sadulakoti ja tööriistakasti. Õhtul pakkisin asjad kahte kotti (üks spasse minekuks), aga 100%-st otsust ikka ei olnud. Hommik on õhtust 100x targem!
 Öö möödus hästi ning hommikutarkuses tegin otsuse: Osalen! Asusime teele (kõik 12 korda on naine abiks olnud),  auto termomeeter näitas +19 (kell 7.10). Pisut enne Võru langesid esimesed piisad, selja tagant lähenes suur, tume pilv.
 Rahvast oli kogunenud mitusada, kõik olid elevil, palju oli tuttavaid nägusi, mitmelt poolt kõlas ka läti ja soome keelt.  WC järjekord oli pikk. Otsustasin metsapeatuse kasuks. Sain numbri ja hullust tõendava käepaela. Riietusin, hõõrusin põlved sisse, tegin väikse soojendusring (koos metsapeatusega) ja 8.45 sisenesin koridori. Ca 100 inimest olid seal juba koha sisse võtnud. 
Mõni minut enne starti kõlas kõva pauk (100 detsibelli), nii mõnigi juba nõkstatas, aga see ei olnud stardikäsklus. Kogenud startijaid muidugi teadsid, et enne kui kuuled „Highway to hell“, starti ei tule.     
8.59 hakkas AC/DC mängima ning 9.00 asusime teele, ligi viissada rattahullu.
Alustuseks mõned kilomeetrid asfaldil. Olles mõnda aega juba metsateel liikunud (ja ühe ummiku ära kannatanud), hakkas 100 (loe: sada)-ma. Mida aeg edasi, seda tihedamalt. Mõne aja pärast hakka juba n-ö kahe-100-ma. Rada muutus üha libedamaks. Reedel tehtud ettevalmistuse hulgas rehvivahetust ei olnud. Olles kõik hooaja sõidud teinud samade rehvidega, arvasin, et kannatab ka H100-l sõita. Ilmselgelt ei olnud see õige valik.
Lisaks vihmale, oli tugev tuul ja temperatuur langenud (hiljem kuulsin et isegi 11 kraadini). Kuigi sõitsin pikkade kinnastega, hakkas kätel külm. Kui seda juhtub mul H100 oludes ikka (olen selline külmavares), siis esimest korda hakkas mind segama põieprobleem. Aga lootsin, et ehk läheb üle ja peatust ei teinud.
 Taevatrepp oli siis seekord üks esimesi väljakutseid. Ja kuigi sõidu alguses on see pisut inimlikum, siis mõni-100 kilodžauli tööd ikka tuli teha. Vihma ikka 100-s ja libedus aina kasvas ehk hõõrdetegur oli juba vähenenud 100  korda. Üha sagedamini läks esimene või tagumine (või ka mõlemad) driftima. Vahel lahenes see probleemideta, aga korduvalt tuli jalg maha panna, mõned korrad ka käsi ja kaks korda  külg. TP1 –st võtsin 100 g jooki, geeli ja pikalt ei peatunud.
Aga häda1 ei kadunud ja hakkas üha rohkem häirima. Ja mis huvitav, nägin mitmeid mehi raja kõrval põit tühjendamas. Kas ilm mõjutas? Ilmselgelt  viivitasin otsusega liiga kaua. Kui lõpuks asjale läksin, kulus kokku ligi 100 sekundit (ealised iseärasused).
Liigniiskus oli tõusude alistamise efektiivsust vähendanud ligi 100 ühiku võrra (ma küll ei tea, kas sellist ühikut üldse on).  Panin vaimu valmis vähemalt 4x100 minutiliseks  sõiduks ja matsin maha lootuse jääda võitjale kaotuses alla 100 minuti (lihtsamates oludes on see saavutatav, keeruliste puhul pigem mitte).
Saare TP-s tegin pisut pikema peatuse. Nautisin rikkalikku söögilauda, varusin ka midagi taskusse ja enne lahkumist panin kätte kuivad kindad (ikka pikad).  
 Pool mõnu  ehk 100/2 km sai läbitud kahesaja minutiga. Enesetunne oli üsna hea, kätel enam külm ei olnud, terviseprobleemid mingit moodi ei avaldunud. Ees ootas Munamägi!
100 kg (ise koos varustuse ja niiskusega 85, ratas koos varustusega 14,5 ja 0,5 kg Haanjamaa mulda) tuli kuidagi saada Eesti kõrgeima mäe tippu! Polnud lihtne, aga kartsin isegi hullemat.
Vihma ei 100-nud, kuid tuul oli jätkuvalt tugev. Ja siis juhtus midagi, mille tõenäosus on ilmselgelt väiksem kui 100^-10.  Kuulsin raginat ja otse minu ette prantsatas puu, 100 cm minu ette! Okei, see ei olnud Lauri tamm, tüve läbimõõt oli ehk 100 mm, aga ehmatus oli sellegi poolest suur.
Kahjuks ei saa IKKA mööda prügistamise probleemist. Korduvalt oli maas näha osalejate poolt tekitatud prügi. Ivar ja teised korraldajad on sellest 100 korda rääkinud, aga ikka mõnele ei aita. Üldpilt on rikutud, kui 100 hulgas on üks, kes reegleid rikub (tilk tõrva meepotis ….). Klassikat  ("Siin me oleme") võimendades : „Ma lasen teile 100 päeva kartsa anda!“
Ja siis ootasid ees Vällamäe 100 tõusumeetrit (Vikipeedia andmetele küll 84 (Eesti suurim!), aga iga tõusumeeter tuli ju Tambovi koefitsiendiga (antud oludes ca 1,19) läbi korrutada.  Tõusu alguse eriti juurikarohke lühikese osa kõndisin, siis panin oma võimsuse viimased 100 vatti ka mängu ja vallutasin mäetipu sõites! Jäin endaga rahule!
TP3-s sõin, jõin, varusin ka taskusse ja asusin viimast kolmandikku läbima.  Sõitsin päris pikalt üksinda. Eks seegi ole H100 tuttav olukord. Tuulega igatsed eriti kaaslasi (nagu ütleb vene vanasõna: Parem olgu sul 100 sõpra (Haanja100 kontekstis kaaslast), kui 100 rubla).  Sillad on vihma korral ikka ohtlikud. Ühele läksin pisut uljalt ja nii ma külili käisin. Õnneks ei kukkunud ma silla peale, vaid põõsasse. Nõgesed andsid veel mõnda aega tunda. Tunneli läbimine tekitas meeldivaid mälestusi (kui seal kunagi küünlad põlesid). Viimaks sain ka ühe kaaslase. Kui ta kurtis, et „mahlad on otsas“, „lohutasin“ teda, et Kütiorg on veel ees. „“ Mis see Kütiorg endast kujutab?“. Mingeid asju ei olegi võimalik sõnadega kirjeldada. Kütiorg, see on 100 palli skaalal 101! Jalad olid pehmed ja tunnistan, et eesootav hirmutas. Alla, üles. alla, üles. Siis TP4. 100 grammi arbuusi ja poolik banaani, üks jook. Ja jälle alla, üles, alla, üles. Kuna õnnestus kõik see rajaosa läbida rattal (TP-s pannin ikka jala maha), siis jõudsin enne Kütiorgu mul eest ära sõitnud kaaslasest ca 20 meetri kaugusele. Kuid siis sai Kütiorg meie jaoks läbi ja kohe ta ka kadus. Jäi teadmata, mida ta Kütiorust arvas.
Sellega olid suuremad mured murtud. Ikka jätkuvalt üksinda, aga rada oli selline, kus läbida jäänud kilomeetrite hulk vähenes üsna kiiresti. Olin rajameistrile tänulik sellise lahenduse eest. Suure viadukti alt läbi sõitnuna nägin eemal, suure tee ääres seltskonda (5-6 inimest). Kui lähenesin, liikusid nad raja äärde. Olin kindel, et see, keda nad ootasid, on kohe minu taga tulemas. Aga ei. Tulid mind ergutama. Lahe!    
Jäi veel kolm tõusu. Alustuseks Härmäe ja siis Downkill. Enne laskumist nautisin ka 100-millist vaadet! Ilus oled, Eestimaa!
Ja siis viimased 100 sammu ehk Kuradimäe alistamine. Mendelejevi tabel oli minu organismis küll märkimisväärselt esindatud (siiski kaugel 100-st), aga ei hakanud krampe provotseerima. Kubija metsas viimased kilomeetrid oli igati sobilik uuendus. Möödumine spast, VIIMASED 100 meetrit ja oligi finišikoridor!

                                          Tehtud!

Käepigistus Ivarilt (ja Ivarile), punane särk lenksu külge, vorstikesed ja 100 g Colat ning tänumusi naisele (ja naiselt). Saunakott selga, eelpesus pori maha ja spasse! Duši all korralik pesu ja siis basseini, kus veetemperatuur  üle 100 kraadi! Seda siis  Fahrenheiti skaalal. Saunad, basseinid lõdvestasid mõnusalt lihaseid ehk kõik oli viimase peal (ruulis 100-ga!). Nagu ka söögilaud Kubija restoranis. Kraami läks sisse ikka mitme-100 kalori kaupa. Aga inimvõimetel on piirid ehk tuleb enne lõpetada, kui paha hakkab.
Seejärel vaatasin ka protokolli.Veerandsada kohta parem kui mullu! Pole paha! 

 Haanja 100 2018 on ajalugu. Öeldakse, et õnnel on 100 nägu. Üks hetk (neist paljudest), kus ma ennast õnnelikuna tunnen, on just siis, kui järjekordne H100 on läbi. Mitte sellepärast, et üks õudus jäi selja taha. Ikka sellepärast, et olin katsumusel vastu pidanud ja just endale üht teist tõestanud. Ka diivanil lebades ja telekat vaadates (või arvutist rallitulemusi jälgides) võib õnnetunne täitsa normaalne olla. Aga vahel tuleb ka midagi ekstreemset ette võtta. Et piire kombata.    Ja H100 seda võimalust pakub. 

Teen ettepaneku viia sisse rattamaratoni hindamise ühik. Et ei peaks hakkama komadega tegelema, on etaloniks Haanja100 2018 väärtusega 100 IVARIT.
Ehk siis Tartu RM näiteks 60 IVAR-it (minu subjektiivne hinnang). 

Tuhat ehk 10x100 tänu suurpärase päeva eest!
100 Ivarile! 100 kogu korraldustiimile! 100 raja eest! 100 toidu ja joogi ning teeninduse eest! 100 kaaslastele rajal! 100 kaasaelajatele! 100 oma tiimile (naisele)! 100 spa eest!  100 Haanjale! 100 ..... . Veel 100 Ivarile!
    

Juba 3x100 päeva pärast on aeg end kirja panda 16. Haanja100-le!      
  

PS! Loodan, et  spetsialistid annavad andeks mõnede mõõtühikute pisut loomingulisema tõlgenduse ja humanitaarid teksti lugedes väga ei kannatanud.   

Haanja 100 vol 6

 Pärast aastast vaheaega olin taas joonel ning peab ütlema, et võistlusnälja tekitamiseks on paus päris hea variant, sest tekib UUS ENERGIA.  Kuna aasta jäi vahele poliitilistele põhjustel (samal päeval toimusid valimiskogus presidendi valimised), siis tuli see nüüdki meelde ja tekkisid ka mõned paralleelid.   Seda enam, et volikogude valimised on kohe toimumas. Võiks olla reegel, et H100 läbinud kandidaat saab oma valmistulemusel nt. kolmandiku hääli juurde. Üks õige rahvaesindaja peab ju füüsiliselt vastupidav ja sportlikult eeskujulik olema! Just sellisele inimesele VÕID KINDEL OLLA.
 Tore, et lõpuks olid Jalgratturite liit ja H100 tiim kompromissidele jõudnud ja Eesti MV rattamaratonis toimusid seal, kus see ainuõige on. See on rattamaratoni EMV  UUS ALGUS!
Saatetiim oli seekord üheliikmeline, aga see on ka inimene, keda usaldan 100% ja on kõik 10 eelmist H100  olnud minu KINDEL VALIK- oma naine (teenekatele saatjtele peaks ka erisärgi tegema)!  Mulle tundub, et vähestel  H100 osalistel on sellist õnne olnud, aga ega mina selles süüdi ei ole. Meil on VÕRDSETE VÕIMALUSTE EESTI. Mõni lihtsalt realiseerib oma võimaluse paremini.  
 Kas just seetõttu, et H100 olid ka eestikad või mingil muul põhjusel, aga stardinimekirjas oli ligi 600 osalejat! Kui nii edasi läheb, siis on varsti stardikoridoris TERVE JA ÜHTNE EESTI. Kaalusin ka ise litsentsi vormistamist, aga lugedes meie ultrasportlase P. Raudsepa intervjuud, sain aru, et H100 on eelkõige eneseteostus, millelt EMV mingi koha ootus pigem väärtust kaotada võib.  Ehk ÕNN EI PEITU RAHAS ( medalis), vaid  eneseteostuses.
 30. september, Kubija – ilm kuiv, temperatuur 9 kraadi, tuult eriti mitte.
Kell 9 ütles dr Holden: „ON AEG“  ja AC/DC saatel läks kogu see mass liikvele. Mõne minutiga sai stardi-PLATS PUHTAKS.
Alustuseks mõned kilomeetrid  asfaldil (keskmine kiirus märgatavalt üle 30). Otsustasin alustada väga rahulikult. Nii mõnigi varasem tormakas algus oli ARU PÄHE pannud. Seda enam, et vasak reis oli vigastusest pisut valulik  (pärast TRM 90 km+20 km (ka pika maa läbinud abikaasale vastu!) ja järgmisel päeval 2,5 tundi pallimängu peaks ju igale normaalsele eesti mehele  jõukohane olema, aga ju ma ei ole (enam?) normaalne eesti mees (nagu naine ütleb : „Vaata passi!“)). Ja kui esimeses liivakuhilas tuli jalastuda, käis reiest päris tugev valu läbi. Kohe tulid meelde Vällamägi ja Munamägi. Mis seal siis saab?
 Tunnikese pärast olime Kütioru lähistel. Võimas vaatepilt, tõsine väljakutse!  Laskumine orgu oli üsna libe ja mudane. Üks lätlane oli minu ees korraliku nipli pannud ja korjas  nüüd oma kraami kokku (sadul oli katki). Aga ega keegi kõhklema ei löönud,  ikka KINDLALT EDASI (ehk alla-üles-alla-üles …. ).
Väga lahe oli Kütioru põhitõus nn Tour de Ski variandina. Endalgi oli pisut enne tõusu lõppu mahti allapoole vaadata ja suurepärast vaatepilti nautida. Elu TP-s käis täiega. Abilised toimetasid ehk seisid INIMESE EEST. Suur tänu TP tiimidele ja kõigile, kes rajal meie jaoks olemas olid! Koht 230 lubas hellitada lootust, et eesmärk 200 hulka jõuda on võimalik saavutada(arvestades rahulikku algust ja mõnusat fiilingut). Ja just Kütiorus möödusin kahest konkurendist, kelle edestamine oli eesmärgiks võetud (naabrist parem!).

 Tõsisem intsident, mis oleks võinud ka väga halvasti lõppeda, juhtus ühel katkisel sillakesel ümber Kavadi järve. Nimelt vajus tagumine ratas kahe laua vahele ning käikar vajus vastu lauda? Kas tõesti kõik? Sikutasin ratta välja, proovin käike vahetada … . TÖÖTAB! Väike probleem siiski ilmnes, nimelt ei saanud kasutada taga kõige suuremat hammasratast - käikar hakkas vastu kodaraid käima ning risk õnnetuse järele oli suur. Otsustasin, et ei hakka seda paika väänama  enne,  kui olen TP-s, kus suuremate jamade ilmnemisel kohe abi saaks.
Õnneks oli lihase töötemperatuurile soojenemine vähendanud probleemi vigastusega. Nii polnud ka Vällamäe alistamine väga valuline. Tipu lähedal märkasin suisa kahte konkurenti rehvide  rõhku vähendamas. Kas pärast laskumist pumpavad jälle juurde? Minu jaoks tundus see kahtlane. Nagu valimistel: VALI PAREM TULEVIK!  Kas jutt käib lähitulevikust või pikemast perspektiivist? Aga ega ma ju nende tegelikku rehvirõhu vähendamise motiivi ei teadnud.   Mäe tipus oli taas kord fotograaf. See on kahtlemata väga tänuväärne tegevus. Siis saab iga huviline  hiljem ürituse meeleolust osa ning olla  UHKE EESTI ÜLE. Ma ikka püüdsin pildistajate märkamisel naeratada või isegi kätt tõsta, aga ei tea, kuidas see välja kukkus. 
Vällamäe TP-ks olin kerkinud 10 kohta,  tegin väikese peatuse, väänasin pisut käikarit, aga esimesel suuremal tõusul selgus, et olin seda liiga palju tagasi väänanud. Nüüd ei olnud küll kodaratesse sattumise ohtu, kuid kõige suurema peale kett ka ei läinud.  Toimetama peab ikka kaalutletult ja  MÕÕDUKALT.
Haanja suusaradadel olin väga töökas seltskonnas ja tempo oli kõrge. Ühel laskumisel tekkis aga ohtlik olukord, kui kolmas mees minust ja vedajast mööduda otsustas. Nimelt sundis porilomp teda kitsale põhirajale kõige ette tulema ning nii tema tagumine ja eessõitja esimene ratas kokku puutusidki! Siiski lõppes kõik õnnelikult, sest teine mees oli väga hea rattavalitsemisoskusega. Aga nii talitajale ütleks lühidalt  : Võta ARU PÄHE!
Kurgjärve SP-ks olin veel 12 kohta tõusnud ja enesetunne oli väga OK! 
Saare TP-s oli taas uhke pidulaud kaetud. Mida võtta, mida jätta? VALIK MÕTLEVALE INIMESELE. Seisin ja kaalusin. Abikaasa, kes ratast hoidis ja pudelit täitis, soovitas kiiremini tegutseda: VALI KORD. Valisin kurki, vorsti, kohukest, rosinaid ja panin taskusse ühe kaeraküpsise. Jooki ka ja jälle teele.  Erilise kombo moodustas aeg-ajalt savine muda ja langenud lehed. Oli tunne nagu sõidaks fatbaigiga. Ühel hetkel sai see probleemiks heale kaasteelisele (juba Rõuge XXL-lt) Matile- lehed ummistasid tagajooksu nii põhjalikult, et tal tuli päris mitu minutit puhastamisega vaeva näha (see asjaolu selgus muidugi hiljem).  Ja mida ma ei suuda ära imestada (kurjustada). Vaatamata kõigile meeldetuletustele oli ikka märgata rajal prügi. POLTSEILE PALKA, PÄTILE MALKA!  Ja head sõidukaaslased, kes te rajal sigatsejat  tegevuses märkate, unustage traditsiooniline „Mis see minu asi on“  ja sisendage endale : JULGEN ÖELDA.  Kulla sõbrad- TEEME TEISITI!
Korduvalt tabasin end mõttelt, et riietuse valik õnnestus 100% (soe pesu rattasärgi all, lühikesed püksid, kompressorsäärised ja lisaks hõõrusin piprase hanerasvaga  riietest vabaks jäänud  põlvede ümbrused). HEA VALIK! 
Ju ka riietusel oli oma osa selles, et enesetunne oli jätkuvalt väga hea ning SP Plaaniks olin kerkinud  183-ks. Isegi nii hea, et kergel kruusatõusul lahtiste kätega sõites ja  geeli manustades grupil eest ära sõitsin. Vabandust head kaaslased, see ei olnud jõudemonstratsioonina mõeldud! Kas nii sõidavad H100-l kõik, kui realiseerub programm TUGEV EESTI? 
Tegelikult oli H100-ks mul üks eesmärk veel – Mõrvari isast alla sõita (senini oli üks kord oskusi ja julgust jagunud (või ei jagunud mõistust?), kuigi võimalusi on olnud kaugelt üle 10). Lähenesime laskumisel kolmese grupiga ja lasin teised mööda, et nõrkusehetkel neid mitte takistada. Kuid kaaslaste meelekindlus oli mulle eeskujuks ja kuigi mitte nii uljalt kui nemad, aga alla ma sõitsin! TEHTUD!
Meeldiva üllatuse pakkus tuntud „Kukutaja sild“.  Sellele oli paigaldatud mingi kare materjal, mis lubas silla ohutult ületada. Oleks see veel punane ka olnud … Ivar võib julgelt öelda : MEIE TEEME, TEISED AINULT LUBAVAD.
Mitmele porimülkale oli paigaldatud uus sild või palgid. Mingil hetkel tegin otsuse, et suurema pori korral kannan ratast kätel ja sammun läbi pori või kasutan palki. Ja reeglina lähtusin kiirema otsustamise eesmärgil  lihtsast põhimõttest – alati PAREM PALK. 
Ühel väikesel, aga äkilisel põndakul andis reis tugevalt märku, et tuleb ettevaatlik olla. Valu oli ikka päris terav. Eks väsimus oli ka oma töö teinud. Ja ees seisis Munamägi ning just kõndimise variandiga!   Koormust rohkem paremale jalale andes, õnnestus ikka üles saada. Kus preemiaks tiimilt sain valida banaani ja  Snickersi vahel! Kui teil on valikuvõimalus, siis VALIGE PAREM. Valisin Snickersi (tollel hetkel parem)!
Ja siis olime jälle Vällamäe jalamil. Õnneks teist korda seda alistama ei pidanud. Ju keegi korraldustiimis seisis TÖÖINIMESTE ÕIGUSTE EEST!

Enne TP-d sain vajaliku moona tiimilt kätte, seega peatust ei teinud ja siis ei olnud muud kui: ANNAME TULD.  Kohaks oli 181. Aga uhamise  ja muidugi kõige eelneva koosmõjus hakkas krambi eelaimus tekkima. Magneesiumiampull tühjaks (ampull taskusse!) ja jäi loota, et ehk AITAB. Aitas küll!
Peagi oli näha, mida inimene loodusega võib teha, kui on võimsad masinad, aga mõistust napib - sügavad roopad, püdel muda. Et minu maa, minu mets, teen mis tahan?  JOKK JÄTTA!
Ühel metsasel laskumisel nägin ees taas rohket muda (tundsin ära koha, kus mõned aastad tagasi esiratas mutta kinni jäi ja nipli panin).  Viimasel hetkel pöörasin teelt ära,  paremale üles, kus oli küll ohtralt juurikaid, aga hea kiirusega õnnestus ohtlikust kohast probleemideta mööduda. ÕIGE PÖÖRE, kiitsin ennast.
 15 km enne lõpu tundsin ennast üsna üksiku hundina. Nii igatsesin, et keegi hõikaks : „TULE MEIEGA“,  sest „MEIEGA VÕIDAVAD KÕIK“.  Aga kedagi ei olnud ei ees ega taga. Mõne aja pärast olukord muutus, üle õla kiigates märkasin Mati tuttavat kuju. Peagi sõitsime koos, vedasime vaheldumisi –KOOSTÖÖ  VIIB EDASI. Kuid mõne aja pärast liikus ta tehnilistel lõikudel  minust üha kaugemale ja eks ikka väsinud olin ka. Paar kangemat meest möödus veel (lohutusin ennast nii nagu vist paljud viimastel kilomeetritel : mis see paar kohta ikka maksab) ja siis olingi rollerirajal. Lõpp läks jälle lõbusalt, möödumine Spa-st ja finiš koos Ivari käepigistuse ja preemiaga- H100 finisher2017.
TEHTUD! Koht 186, kõik endale antud lubadused (eesmärgid) said täidetud. Koos teiste lõpetajatega võime uhkusega raporteerida -
TEEME MIDA LUBAME!
Tänusõnad  ja musi naisele, ratas auto katusele, porised riided kotti ning paksem pori maha ja siis KINDLALT EDASI ehk saun, bassein, saun, bassein , saun, bassein, .... . OLEN UHKE  ja rahul!
Söök nagu ikka suurepärane ning külluslik ehk hinnang võistluskeskusele ja   Kubija SPA-le  – alati KINDEL VALIK.
Suur tänu doktorile ja tema med. personalile kõrgekvaliteedilise raviseansi eest! Sõltumata diagnoosist, haiguse tõsidusest, võimalikest komplikatsioonidest, võivad nad julgelt deklareerida- Tulge oma murega (hädaga) Haanjamaale,  MEIE TEAME LAHENDUSI.

Haanja 100 vol 5

  Kõik eelmärgid näitasid, et 12. H100 (minu jaoks 10.) saab olema tõsine katsumus. M. Loo mullusest sõnavõtust häiritud Ivar oli suuresti uue, senisest karmima raja planeerinud. Ja kui siis veel paar viimast päeva vihma sadas ning seda ka sõidu ajaks lubati, oli selge, et senised arusaamad H100 raskusest saavad viidud uuele tasemele.
 Tartu Rattamaratoni stardis sai oma kooli kahe vilistlasega kokku lepitud, et paneme ka tiimide arvestuses end kirja –väike reklaam koolile (Nõo Reaalgümnaasiumile) ja  huvitavam ka.  Ja kui täna, päev hiljem oma mõtteid 12. Haanja100-st  koondama hakkasin, siis turgatas pähe, et seal tuleb sageli arvestada, rakendada nii mõndagi, mida koolis õpetatavate ainetega seostada saab. Alustuseks kas või geograafiatunnist teada ilma kujunemine. See teadmine sundis veel viimasel õhtul rehvivahetuse ette võtma ja vaevalt ma ainuke olin.
 Pisut enne 8-t olime kohal ja algas juba rutiiniks kujunenud toimetamine- WC külastus, number tuua, ratas maha, stuff rattale,  riided selga, läätsed silma, söögid taskusse ja  väike soojendusring ning oligi aeg stardikoridori asuda. Sooja 13 kraadi, tibas vihma, päev algas üldkogunemisega, mis meenutas mingi sekti hommikust usutundi.
 Kell 9.00 algas esimene tund - muusika,  AC/DC „Highway to hell“. Start läheb täpselt siis, kui algab refrään :“ I`am on the highway to hell“ . Paremini nii lühidalt ja konkreetselt eesootavat kirjeldada pole võimalik. Minu õpetaja ütles eesti keele tunnis ikka, väljenda end alati lühidalt ja täpselt!
 Plaan oli alustada hea tempoga, et Härmäe singlile pääsu ooteaeg võimalikult väike oleks.  See ka õnnestus, kusjuures mingeid raskusi üsna kiire algus ei tekitanud, erinevalt minu jaoks tavapärasest probleemist (pulss tumepunases!)   muudel võistlustel.  „Niidirulli“ ületamise mõtet ei tekkinud. Kooli aja  matemaatikatunnist mäletasin, et kolmnurga kahe külje summa on alati suurem  kolmanda külje pikkusest, aga elukool on õpetanud, et lühim tee ei ole alati kiireim. Nägin ka ühte üritajat, aga tema ukerdamist hinnates, kahtlen küll, et ta kiiremini sai.
Tempo oli korralik, kohaks loeti 130 kanti. Pisut ärevaks tegi, et nägin mehi, kellest peaksin kaugel olema, kuid tunne oli hea ja lasin samas vaimus edasi.
Läbisime 10. km-l ühe suurema laohoone, kus toimus teine muusikatund- ikka AC/DC!  15. km-l jäin esimest korda laskumisel hätta mudaga ning sain „käe valgeks“ ehk külje mustaks.  Kohati tundsin, et väljakujunenud seltskonnas püsimisega hakkas raskusi tekkima.  Ja siis ei olnudki muud, kui oodata Kütiorgu! Laskumine oli äkiline, libe ja ohtlik. Juba metsalaskumisel sain jälle külje maha.  Lõpuosas sõitsin peaaegu alla, kuid siis tuli jalastuda, kuna eesolija kukkus.  Tõus oli pehme ja ränk, aga sain üles.
Ja oligi käes paljude lemmikaeg koolipäevas- esimene vahetund ehk SP1. Tiim asus rattaga tegelema ning siis selgus, et tagumine jooks ei liigu normaalselt! Pisut paremaks ehk sai, aga vaimu murdis see küll. Kas nüüd sellest või ikkagi liiga kiirest algusest tingituna, aga läks üha raskemaks. Eks me kõik mäletame füüsikatunnist hõõrdejõu rolli edasiliikumise takistamisel. Ja kui valemit ei mäletagi, siis tundnud on seda ilmselt iga jalgrattur. Samas said paljud imestada, kuhu see hõõrdejõud sildade ületamisel kaob. Tuntud „kukutaja-silla“ juures väideti, et iga teine osaleja seal olla kukkunud. Minul läks paremini. Kuid korduvalt ületas laskumistel füüsikakurusest teada maa külgetõmbejõud  kõik minu poolt rakendatavad jõud ning oskused. Ehk siis pärast   5 kukkumist läks see arvestus segamini. Mitte et ma näppudel arvestust oleks pidanud, aga arvutiõpetuses oleks võinud lasta mõnel õpilasel ühe äpi küll kirjutada.
 Tunneli juurde laskumisel  kamandati kõiki alternatiive välistava konkreetsusega   - „Noolte juures rattalt maha!“.  Meenus ohvitserist sõjalise algõpetuse õpetaja keskkooli päevilt! Tak totšno - allusin korraldusele.  Ega seal muid variante eriti polnudki.  Siis tuli meelde Ivari soovitus foorumist „ Jala kuivana hoidmiseks tuleks tunnelis sõita!“.  Ma usun, et selleks ajaks oli vaid kilekotti pakitud telefon veel kuiv.
 Ja siis hakkas tagajooks üha häälekamalt endast märku andma. Jooksukatel kontrollisin seda lootusrikkalt – no ei liigu kohe üldse! Psühholoogiatunnist tuli meelde kuldne ütlus: „Kui sa usud, et ei suuda, siis sa ei suuda, kui sa usud, et suudad, siis sa suudad!“ No kuidas ma usun, kui ratas ei tööta ja kostab ainult pahaendeline kragin. Küll ma sõidaks ja suudaks, kui ainult ratas …“ . Tegelikult hakkas kohale jõudma, et täna lihtsalt ei ole minu päev. Möödujaid oli hulgakaupa, koht oli juba üle 150.  Kõige selle ratta peale ajamine oli vaid inimlik eneseõigustus.
 Siiski otsustasin teha kardinaalse lükke. Järgmisel kohtumisel tiimiga võtsin  käiku vana 26-se treeningratta, mis hommikul igaks juhuks auto peale sai visatud (juhendis minu arvates ratta vahetamise keeldu ei ole). Ja kuigi sellel amort hästi ei  töötanud, oli edasiliikumine palju meeldivam ja tundus ka, et tõhusam. Korrapäraselt manustasin jooki, toitu, kus  keemiatunnist  teada Mendelejevi tabeli elemendid päris arvukalt esindatud olid.
Vällämäelt laskumisel sai mulle osaks üsna karm kukkumine juurikatel, aga õnneks ilma tagajärgedeta.  Tõus Munamäele oli küll asfaldi poolelt, aga ega see lihtne ei olnud. Kui ikka tõus on ca 15 % (matemaatikatunnist  meeldetuletuseks, et 100 meetri kohta tõused 15 meetrit!), siis nalja ei ole. Kuid SP2 ehk teine vahetund  mäe tipus oli hea motivaator! Head paremat oli laual rohkesti ja seda sai ka kasutatud.
Kuid Munamäelt laskumisel tabas mind tõsine ebaõnn. Esiratta libastumisel kukkusin ja paiskusin parema õlaga vastu puud!  Taaskord füüsikat :  F=m*a ehk Newtoni II seadus. Mass koos ratta ja mudaga kokku peaaegu tsentner (100 kg), kiirendus Munamäe järsku nõlva arvestades korralik ja tulemuseks õlaliigese deformatsioon. Kuigi medistiini ma pole õppinud ei koolis ega ka ülikoolis, sain aru, et asjalood on kehvad. Meenus koduloo tunnist üks vanasõnana , „Õnnetused käivad mööda inimesi, mitte mööda kivisid ja kände (H100 kontekstis juurikaid) !“.  Valu oli kõige tugevam just mudas libisedes, kui oli vaja ootamatult äkilisi liigutusi teha. Eks see tegi veelgi ettevaatlikumaks. Nii läksid ühel libedal lõigul mööda soomlased, enne hõikas üks neist „ mene oikella!“.  Mina pole võõrkeele tunnis soome keelt õppinud.   Jäin mõtlema, kas pean nüüd mina paremale minema või läheb tema paremalt. Jäin keskele ja soovitasin neil eesti keele  tundi minna.  Aeg ajalt möödusin ebaõnnesõduritest – kellel purunenud kett (tehnoloogiatunnist : keti tugevuse määrab kõige nõrgem lüli), kellel rehv (füüsika : võimalusel  ühtlustub rõhk rehvi sees ümbritseva keskkonna õhurõhuga). Enamus püüdis kunagi tööõpetuses omandatud käeliste oskuste varal taas rajale saada ja loodetavasti see neil ka õnnestus.  Nendest probleemidest olen mina kõigil 10-l aastal pääsenud. Statistika loengus omandatud tõenäosusteooria valemid ütlevad, et kõrgemad jõud on mind nendel, rohkem kui 1000-l kilomeetril vähemalt selles osas hoidnud.
SP3-s (kolmas vahetund) oli üks tubli mees vee ja harjaga rattaid puhastamas! Õnnestus ka tema abi kasutada (suur tänu!). Ja samas  pastat vorstikestega manustada.  Keegi oli kodunduse tunnis saadud teadmised väga heaks tulemuseks realiseerinud!  Hästi läks ka kohuke, hapukurk, aga ka  muu kraam. Ja taustaks kostis autoraadiost ikka metalli (muusikatund 3). Kas just AC/DC, seda ei suutnud minu väsinud vaim tuvastada.
70 km märk oli kuidagi eriliselt positiivsust tekitav ( 2/3 läbitud, 1-2/3=1/3 jäänud. Lihtne matemaatika!). Aga muda ja tihe vihmasadu tegi kõik selleks, et seda positiivsust tasakaalustada. Aeg ajalt oli maas kahjuks näha ka prügi. Ilmselt süüdlased selles bioloogiatunnis, kus keskkonnahoiust räägiti, kohal ei olnud. Neile tuleks küll üks käskkiri teha ja nende vanemad kooli (Haanja 100-le) kutsuda! Ega seda prahti nüüd hullult palju ka ei olnud, aga kasvatuslikul eesmärgil (et edaspidi veel vähem prügi maas oleks) tuleb seda teemat pidevalt meenutada (kordamine on tarkuse ema). Kuna asendusrattal olid v-pidurid ja H100 ettevalmistust polnud tehtud, siis hakkas pidurite ressurss tasapisi ammenduma. See, et nad kuluma peavad, on füüsikaline fakt, aga miks nad Haanjas nii kiiresti kuluvad, vajab mõne õpilase poolt uurimistöö teostamist.
 „Arbuusipunkt“ (SP4, viimane vahetund) tuli väga vajalikul hetkel. Sai süüa, juua ja pisut puhata (ühiskonnaõpetuse tunnist teame ju kõik, et igal inimesel on õigus puhkusele! ). Sama oluline oli ka kohal viibinud seltskonna (teenindajad, fännid, kaaskannatajad) hea tuju ja optimism – nüüd olla valdavalt mäest alla ja mitte enam palju minna.
Viimasteks kilomeetriteks oli Ivari tiim siiski pisut halastanud ja saime läbida mõned kruusalõigud, kuigi ka need olid rohke vihma tõttu kehva veeremisega. Lihtsam oli ikka sõita, ehkki tuuletakistuse mõju (füüsikute sõnul jalgrattaga sõidul üks olulisemaid takistusi)   vähendada ei õnnestunud –lihtsalt polnud kelle tuules sõita. Lõpp oli nüüd tõesti lähedal, kuid oli selge, et aeg läheb üle 8 (loe: KAHEKSA ehk matemaatikute sõnul see täisarv, mis on  7 ja 9 vahel!) tunni.  Kui rollerirajal hakkas üks paar tagant lähenema,  hakkasid jalad justkui iseenesest kiiremini tööle (on ikka suur vahe ,kas sa oled 185 või 186 või hoidku kõigevägevam, hoopis 187). 
 Seekord siis koht teise saja lõpus, vanakestest 10., aeg 8.06, keskmine kiirus (matemaatika: v=s/t): 12,5 (!), aga kõige tähtsam, et ajalooline ja ränkraske  10. kord sai  lõpetatud ja finišis (lõpuaktusele sisenesin pidulike helide saatel, sest samal ajal anti üle medalid naistele, kes lõpetasid cum laude ehk siis kiitusega ) omandasin medali,  mis minu arvates vastab igati kunstiõpetuse tunnist kõrva  taha pandud kauni kunsti reeglitele.  Igal juhul läheb see medal auhinnariiulisse aukohale!
Ja siis spaasse. Aga, et inimeseõpetuse tunnis oli palju räägitud hügieeninõuetest, siis  eelnes basseinile eelpesu õues, siis põhjalik küürimine duši all ja alles siis astusin kuuma vette  lihaseid lõdvestama.
Lõpuaktusele järgneb reeglina söömaaeg, nii ka Haanjas. Pidulik lõunasöök, mis seekord osutus õhtusöögiks, oli väga heal tasemel (pasta ja mitut sorti kooki), kuigi ma ei ole kindel, et see oleks rahuldanud koolitoidu patrooni Evelini.
Selline oli siis minu „koolipäev“ õpilasena  direktor Ivari (omab alates 26.09.2015 kella 22.22-st  lisaks meditsiiniteaduste doktori tiitlile seda ka kasvatusteaduste valdkonnas!)  juhitud pedagoogide meelevallas.  Üks lõputu kehalise kasvatuse tund lõimitud kõigi teiste ainetega, nii nagu tänapäevane pedagoogika seda nõuab.
Hinded?
 Endale koolipoisi rahuldav. Oma tiimile väga hea. Õppenõukogule (korraldajatele) suurepärane!
Kõik õpilased (kaasvõistlejad) tegelevad lähipäevadel eneseanalüüsi ja enesehindamisega ja annavad sellest teada e-koolis (velo.clubbersi foorumis). 
 Aga kuidas mõned oma 13 tunni ja 20 minutilise pikendatud õppetööga (ehk nagu vanasti öeldi suvetööga) ühele poole said, seda minu mõistus ei võta. 

 Kohtumiseni järgmisel õueõppepäeval (13. Haanja 100-l)!
 Puudumist saab põhjendada ainult tõendiga, mille on väljastanud Haanja100 raja läbinud DOKTOR!
 

Haanja100 vol 4

 

   

Elas kord mees, kellele meeldis rattaga sõita ja aeg ajalt ennast proovile panna. Ta otsustas läbida ekstreemse rattavõistluse  Haanja 100. Rattaga sõita meeldib muidugi paljudele, aga nii mõnedki otsustasid koju sooja ahju peale jääda ja unistada kuldkalakesest, kes aitaks õhtuks H100 protokolli pääseda.

4. oktoobri varahommikul ajas ta naise ja poja enne kukke ja koitu üles ning asus teele seitsme mäe ja seitsme järve taha, Võrumaa poole. Kuni Võruni kulges sõit plaanipäraselt, siis tuli teelt kõrvale kalduda, sest keegi (kuri draakon, Võru linnavalitsus?) oli kesklinna sulgenud. Mees ei hakanud jõudu  asjatule võitlemisele kulutama ning läks ringiga. Kohale  jõudis ta 8.10. 

 Ilm oli kena : hommikul 8 kraadi (eelmisel hommikul olid miinuskraadid)! Tuult eriti ei ole.  

Mees avastas rõõmuga, et ta ei ole üksi! Sinilindu püüdma asus ligi 500  tõelist meest ja NAIST ! Kuna 100 miili enam kavas ei olnud, siis 100 hulka jõudmisest ta ei  unistanud ja stardinimekiri näitas, et M50-s  mulluse 3. koha kordaminegi ei ole võimalik,  raskusi saab olema ka 6. hulka jõudmisel. Sellel ajal,  kui siil veel okasteta oli, lubati 100 miilile neid, kes 100 km sõidu 6 tunniga läbisid. Mehe siiani parim aeg oli 5.55. Ta võttis eesmärgiks seda aega parandada.
Kuna ilm oli siiski suhteliselt jahe, pani ta säärtele kompressorid ja tegi jala katmata osad kokku vana Lapi nõia retsepti järgi valmistatud piprase hanerasvaga.
AC/DC saatel see siis algas, 11. korda üldse,  mehe jaoks 9. korda. Esimesed panid minema nagu Ali-Baba (Martin Loo) ja 40 röövlit. Mees  hoidis muidugi madalat profiili ehk parajat kiirust, mis ei viinud kohe „punasesse“.  6 km Härmäe laskumisel tekkis suuremat sorti seisak (ummik).  Kas jälle on kuri draakon tee sulgenud?  Ei, kuningas Ivari poolt ette sokutatud esimene (mitmest?) katsumus.  Ja kuigi see oli  Haanja100, oli ka neid, kes leidsid paraja aja koha parandamiseks. Ju nad arvasid, et neil on peas nähtamatuks tegev kiiver ja keegi neid ei märka.
Riietus oli väga OK, ilm kuiv ja see ilmselt uinutas. Ühes näiliselt süütus kurvis oli pisut niiskem ja  mees sai tunda maahaldja tõmmet ning  nii see külg maha saigi. Õnneks oli ainuke tagajärg  see, et ta jäi maha kolmest kaaslasest. Aga mõne minuti pärast oli ta nendega jälle koos.
Ühel hetkel oli tema seitsmest töökast kaaslasest (pöialpoisid?) koosnev jõuk segaduses. Kuhu edasi minna? Lähed paremale, kaotad pea, keerad vasakule, jääd ilma hobusest (rattast), jätkad otse, siis on tee äkki püsti ees.  Kõhutundega valiti otsetee (pead ja ratast läheb veel vaja, püstise teega olid kõik arvestanud) ja mõne aja pärast nähti ka linte. Õige tee! Tuld!

Haanja 100 (autor Siim Järveoja)

Mehe jaoks üsna ootamatult avastas ta end Vällamäel turnimas. Ta polnud harjunud sellele mäele teiselt poolt lähenema. Seitsekümmend meetrit tõusu, seitsesada juurikat, seitsekümmend kivi, pulss sada seitsekümmend (mees on juba vana), kiirus keskmiselt seitse  – see ongi kurikuulus Vällamägi!  Ja siis ühel hetkel oli ta seal täitsa üksi, kõigi nende ohtudega, mida see mägi ja mets võis pakkuda. Kes läks eest ära (viimasena üks kena printsess uhkel rattal), kes jäi maha, aga pärast Vällamäge sõitis mees päris pikalt ilma kaaslasteta. Aga see ei ole H100-l midagi erilist. Kas oli pingutus ka vaimule oma jälge jätmas, aga ühe teelt mahapöörde magas mees maha ja pani otse (pöördesilt oli tegelikult suur ja kenasti näha). Aga suurt (ajalist) kahju sellest ei sündinud, sest vaid 50 m hiljem hõikas üks härjapõlvlane (kohalik papi) oma koduväravast  :" Hei, kuhu nüüd, Sinu tee keeras ära!" Tänusõnad abilisele ja mees pöördus ruttu tagasi õigele rajale.
Tasapisi kogunes talle viis kaaslast. Kiirel laskumisel märkas ta äkki enda ees tee peal lamamas ratturit. Ilmselt olid kurjad vaimud tema tegemistesse sekkunud. Mees hoidis kukkunust ja tema rattast paremale ja … . Kahjuks oli seal ohtlik ja libe roobas. Kukkumine. Ta libises umbes 5 meetrit ja siis ikka veel päris suure hooga põrutas pea ees kukkunud mehe esirattasse! Hetkeks nägi ta enda ees paradiisi : puhas ja pehme voodi, haldjad selle eest toimetamas. Siis oli ta tagasi reaalsuses ehk Haanja100-l. Teine mees uuris hoolitsevalt tagajärgede kohta. Tundus, et edasisõitu see pauk ei takista, aga jälle tuli tal teekonda üksinda jätkata.  Pea oli pisut uimane, aga ta mõtles ka sellele, et äkki rikkus oma pearünnakuga teise ratta ära. Kuid vähemalt finišisse rünnatu jõudis (silmanurgast fikseeris uimane aju numbril olnud nime).
Paksemad kindad olid nüüd juba liiast. Mees lausus :Minu soovil, havi käsul, muutugu kindad õhemaks! Aga ei midagi! Tesit korda, ikka tulemuseta. Tuli tiimiga kohtumist oodata. Kindad sai ta naiselt ja siis joogi pojalt, aga kahjuks oli viimane vaid 10 meetrit enne mahapööret ohtlikule  sillale. Pudel suhu ja  sillale,  kuidagi sai ta hakkama, aga hargivahe mäletas seda juhtumit veel mõnda aega. Mees mõtles, et peab tiimi koolitusse investeerima!

 

  Silda ületamas (pudel suus, jalad lahti, hargivahe sadulal).  Autor Siim Järveoja. 

Enne TP3 oli talle juba tuttav singlirada, kus ka palkpurre, mille sõites ületamisega ta riskima siiski ei hakanud. Stiilipunkte antakse iluuisutamises!

Ca 500 asus neid teele, kui palju on juba langenuid, kui palju langeb veel? Kes sellele ränkraskele teele asub, peab arvestama, et kõik kohale jõua.

Massimõrvar (MM)! Mida ütleb see neile, kes sealt väsinuna üles pole roninud. Polnud mehel taskus võlukepikest, mille abil soovid täituks (üks soov tal ainult oligi) ja sõitma ei tulnud ta mitte Loll-Ivani ahjuga, vaid jalgrattaga. Nii ei jäänudki tal muud võimalust, kui see viimane ise MM-st üles tarida. Üleval lohutas teda kuningas Ivari tervitus  – „Ikka elus“!?
   Kolm on kohtu seadus ehk kaks kolmandata ei jää!  Ühe lühikese, aga äkilise laskumise alguses käis korraga kõva pauk, mees lendas maha ja siis nägi kuidas teda ründas lendlohe (ratas)! Lohe hammustas paremat põlve, tümitas vasakut puusa ja sääremarja nii, et viimane lõi tuld välja. Kõik, mis mees vastu suutis, oli lohe ühe  sarve (ratta lenksu) viltu lüüa. Miks see kõik toimus, selle põhjusest mees aru ei saanud. Aga pahadel ei olegi põhjust vaja! Mehele tundus, et muus osas ratas kannatada ei saanud. Nii tundus.
Järjekordsel turnimisel ergutas pealtvaataja, et kohe oled Munamäe tipus! Jälle oli tipule lähenemine tema jaoks uudne. Aga lohele ei tohigi enne võitlust silma vaadata! Mägi alistus tavapärasest pisut kergemini. Munakalt alla tulek oli talle tuttav ja seda nautis ta juba täie kiirusega.
Kahjuks märkas mees päris mitmes kohas eessõitjate poolt mahapudenenud (poetatud?) prügi. Ise toppis ta kõik jäätmed eeskujulikult püksisäärde ja jättis need TP-sse. Nii eeskujulik ta muidugi ei olnud, et oleks ka võõra prügi üles korjanud. Kui oleks nii, et prügi mahaviskamisel avaneks maapind ja patustanu kaoks sinna sisse! Siis oleks tulevik palju puhtam ja kuningas Ivar saaks seni prügikogumisele kulunud energiat sõitjate jaoks hoopis paremini kasutada. 

Lähenedes Rõugele (mööda kruusa), oli ta esialgu jälle üksi (sest kaks kaaslast langesid raskel võitlusel singlirajaga). Aga siis tuli tagant nagu seitsmepenikoorma saabastega üks vapper ja kiire rattur  (ilmselgelt mingi tehnilise probleemiga kimpus olnu) ja tema tuules läksid järgmised km märksa lõbusamalt (mis peamine- kiiremini). Rõugeeelsetel tõusudel jäi mees muidugi maha. Aga ega seal teistest abi ka ei ole. Ja kannatada saanud sääremari andis ka natuke tunda. Mägedes selgub, kes on kes. Rõugest Saunamaale tuligi jälle üksi ponnistada. Ivari õukondlased olid Saunamaale kuningliku laua katnud, kuid mees leppis vähesega (pisut soola ja leiba ning lõunamaist puuvilja).
Väikjärve ümbruse rajale lähenedes keskendus mees heale sooritusele. Rõuge tuuri ajal suutis ta millegagi  sealse järvevaimu tõeliselt ära pahandada ja ikaldus  täiega. Kas tänu keskendumisele, palvetele või millelegi muule, aga seekord õnnestus võitlus väikeste kuraditega (juurikatega) palju paremini ja ta jäi endaga  igati rahule. Enne viimast TP leidis ta paarilise, kellega oli hea eesmärgi poole liikuda.

TP-s panustas mees arbuusile-  Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi.  „Arbuusipunktist“ lahkus ta koos viimaste kilomeetrite teekaaslasega ja kõik tõotas tavapärast head lõppu. Aga ühelt singlit kruusale tulles selgus, et kohalikud sortsid olid mehe jalad mürki (piimhapet) täis ajanud ja nii see paariline kadus. See oli halb üllatus, sest reeglina oli mees lõpus ikka muinasjutuliselt hea olnud ja ka teisi vedanud. Vähe sellest, peagi jõudis järgi kolmik ja need liikusid tema jaoks võimsalt nagu kolm vene vägilast (Aljoša Popovitš, Ilja Muromets ja Dobrõnja Nikititš) oma hobustel ja nii läksid nemadki. Rollerirajale jõudis ta üksi. Aga ka taga oli turvaline vahemaa. Möödudes spaast  läksid mõtte läksid 42 kraadisele basseinile ja oligi lõpusirge.
 Kuningas Ivar isiklikult oli tee läbinutele kuldvillakut (oranži särki) üle andma tulnud!

Koht 138 ( M50 –s 7). Aeg  5:48.32, eesmärk täidetud. Lõpp hea, kõik hea! Mees manustas koolat, suitsuvorsti, šokolaadi, tänas tiimi, jättis truu kaaslase, ratsu (ratta), tiimile  ja suundus paradiisi  ehk Kubija spaase!!! 

Spaas ( pipra+hanerasvaga määritud jalad hakkasid hullult hõõguma!) käis mees 7 korda saunas ja 7 korda kuumas basseinis ning suundus siis uhkele söögile, mida kuningakoda kangelastele pakkus. Nad olid selle ka ära teeninud.

Juba kodus ratast maha tõstes proovis mees rataste jooksu. Ja mis ta avastas! Esiratta jooks oli päris korralikult takistatud! Piduriketas käis vastu klotsi. Ilmset oli ratas lohe ründamisel siiski tõsisemalt kannatada saanud, kui esialgu tundus. Kas see oli põhjus, miks  lõpp ära vajus, ei saanud mees kunagi teada.
Aga see ei olnudki kõige tähtsam. Tähtis on, et sõit sujus ja mehe enesetunne oli hea. Ja paljusid tabasid ju teel eesmärgile märksa tõsisemad tagasilöögid.  Oli ka  langenuid (katkestajaid)!

Tänud kuningas Ivarile ja tema õukonnale!
Tänud kõigile kaasvõi(s)tlejatele!

Hästi tehtud!   

Kõik 471 teekonna läbinud kangelast on tänaseks koju jõudnud ning kuldvillaku aukohale sättinud ja kui nad surnud ei ole, siis on nad Haanja 100 stardis ka aasta pärast!   

Ja  mees on siis stardirivis  juba VÄRVILISE numbriga (10. kord hullust!).

 

Haanja100 vol 3

Kümnes Haanja 100 on ajalugu.
 Kui see üritus kunagi meie rattaspordi kalendrisse ilmus, siis olin kindlalt seda meelt, et see ei ole minu jaoks. Liiga pikk ja liiga kriitilisel ajal. Selleks ajaks on reeglina sügis võimust võtnud, olen paras "külmavares"  ning pori ei ole just minu meele järgi. Ja kui 2004. aasta sõidust muljeid kuulsin/lugesin, siis sai minu arvamus vaid kinnitust.  Aga Never say: „Never“.  Nii käis  2005. aastal Tom ( vend) sõitmas ja et muljed olid väga positiivsed, toimus ka minu mõttemaailmas mingi muutus. 2006-ks panin enda kirja ja ei kahetse.
 Olen nüüd osalenud 8 korda ja leidnud, et H100 sobib mulle!  Seda oma olemuselt – pidev võitlus eelkõige iseendaga. Muidugi ei ole koht protokollis kõige olulisem (kuid ikka on!), aga reeglina edestan päris paljusid, kes rattamaratonide sarjas (Elion/Samsung) on minust eespool. Kindlasti  on ka vastupidiseid näiteid, aga tundub, et vähem. Sellest aastast oli  ka üks uus eesmärk- koht esikolmikus „vanameeste“ (M50) arvestuses.
 Kuna enne rattamaratoni sai soetatud uus ratas (29-ne), siis oli ka väike kõhklus- kas minna vana ja äraproovitud 26-sega või ikkagi nineriga. Lõpuks sai ikkagi tehtud valik uue ratta kasuks. Samas ei tee  ratas kedagi sõidumeheks, nii nagu habe ei tee kedagi filosoofiks - barba non facit philosophum! Kuna Tom oli seotud muude kohustustega, siis tuli seekord hakkama saada ilma vennaliku toetuseta. Ka tiim oli  vaid üheliikmeline, sest kõik teised olid seotud oma plaanidega. Aga kuna Helje on kaasas olnud kõigil varasematel kordadel, siis ma ei muretsenud.  Ka üks on lahinguväljal sõdur!  Viimaste päevade ilmateade  midagi head ei tõotanud. Temperatuurid olid juba hilissügisele kohased. Kaks päeva enne starti oli hommikul nii külm, et autoakna puhastamine oli tõsine probleem (jääkaabits ka veel välja otsimata). Kuna varbad on mul väga tundlikud, siis oli mõtlemisainet küllaga. Aga õnneks oli abi foorumist!  ÜlrK pakkus välja jalasoojendajad, mida muidu ikka talvel kasutatakse (need, mis pakendi avamisel soojenevad). Huvitav, et ise selle peale ei tulnud! Kuna üks paar oli talvest alles, siis oli see mure murtud. Aga riietuse valikut tuli veel kaaluda.
 28. septembri hommikul kodust startides näitas kraadiklaas +1! Kui positiivselt läheneda, siis ikkagi plussis! Võrus näitas termomeeter juba +3! Vähemalt vihma ei saja. Ja siis päeva võtmeküsimus- riietus. Öeldakse, et hea riietus ei ole mõistuse mõõt (In vestimentis non est sapientia menti), kuid pean tunnistama, et ma ei ole sellel aastal ka kokku riietuse valikule nii palju mõelnud, kui nüüd enne H100-t.  Kuna olen terve hooaja kasutanud kompressorsääriseid (ja krambid ei ole probleemiks olnud), siis läksid ka need pikkade sääriste alla, selga soe pikk pesusärk, varrukad, rattasärk ja vest kõige peale. Pähe ja kaela buff ning kätte paksud kindad. Kinga sisse jalasoojendaja ning bahillid peale. 3 km sõitu ja oligi aeg starti asuda. Ca 500 hullu!  Gens una sumus – me oleme üks pere!
AC/DC saatel see siis algas, minu jaoks 8–t korda (AC/DC saatel 7-t, sest mullu jäi see mingil põhjusel ära)! Alguses on tähtis end tagasi hoida, ees ju ootamas 6-7 tunnine pingutus. Festina lente – rutta aeglaselt!  Peagi selgub, et pori on ikka omajagu. Roobastes annab rattast rajal hoida - ette sai suht sile kumm, aga päris hullu midagi ei juhtu. Varsti tunnen, et vest on liiast, teen eest luku lahti ja esimesel võimalusel annan vesti ära. Eks laskumistel on pisut kõhe, aga kompromisse pea tegema nii poliitikas kui ka riietuses.  Esimeseks tõsiseks maasikaks on siis Taevatrepp. Tahes tahtmata hakkan kalkuleerima 26-tollise üht selget eelist (1,5 kg kergem), aga see on siiski hetkeline kõhklusmoment- ratas töötab ja jookseb hästi.    Lähenebki esimene TP, aga muidugi ei saa sinna mäkke nii lihtsalt, kui Samsungil , ikka väikese singliringiga, aga see on ju H100. Isostari TP-s jagatakse ka geele, mis hästi kaubaks lähevad. TP-st väljun üksi ja päris pikalt ei leia kaaskonda, seegi H100 eripära. Aga Munamäe tõusul on rahvast (nii sõitjaid kui ka ergutajaid) hulgi. Citius, altius, fortius – Kiiremini  kõrgemale, tugevamini! Igaüks liigub omas tempos, mõnedest lähen mööda, mõned mööduvad minust. Enne TP2 olevaid purdeid keegi minu läheduse sõites ei ületa, libedusega on kaotada rohkem kui võita. Tasa sõuad, kaugele jõuad! Eesti Pagari TP-s annan ratta hoolduseks Heljele ( kes leiab omakorda lahke härrasmehe, kes kiiresti vajaliku hoolduse ära teeb. Tänud!) ja asun sööke manustama. Vahetasin kindad ja asusin teele, kahjuks jälle üksinda, ees liigub ca 300m kaugusel üks rattur, taga  ei paista kedagi, nii läheb ca 2 km maanteelõik, kus mitmekesi oleks muidugi lõbusam (ja tõhusam) liikuda. Peab seda edaspidi silmas pidama. Kollektiivis peitub jõud! Plaanile lähenedes koguneb suurem seltskond, aga tõusul sellest abi ei ole. Küll aga on abi Heljest, kes ergutab nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kuulen, et oleme jõudnud 50 km peale ajaga 2.55 (rattal mul kompuutrit ei ole juba teist aastat). See on meeldiv üllatus, sest porihulga järgi arvasin liikuvat 6,5 tunni graafikus.  Vorstimäge üritasin küll sõites võtta, kuid libedaga (ja väsimusega) ei ole palju vaja, jalastumine oli kiire tulema. Tunne oli  siiski üsna hea, kuid kogemustel toetudes olin valmis, et peagi võib ka kriis tulla. Cognosce te ipsum- tunne iseennast!  Vahetasin kindad veelgi õhemate vastu, aga päris lühikestega ei riskinud sõita.  Samas nägin ka neid, kes sõitsid lühikese dressi ja keegi isegi ilma kinnasteta. Kanged mehed!
TP3 sisenedes tegin otsuse, et seekord väljun koos kaaskonnaga, toppisin kiirelt üht-teist taskusse, lasin täita pudeli ja kui kaks lätlast teele asusid, haakisin end neile sappa. Liikusid päris hea tempoga, nii heaga, et metsa keerates läksidki eest ära. Kas oli nende tempo  kõva, või oli asi minu kahanenud jõuvarudes? Võib öelda, et saabuski kriis ja 65-75 oli ikka üsna raske. Niidud olid veest pehmed, pori imes täiega, ühte kohta oli vist liimi pandud. Kannatasin ja pingutasin – Per aspera, ad astra – Läbi raskuste tähtede (finiši) poole! Oli mitmeid möödujaid, aga varasemate aastate kogemustele toetudes teadsin, et kriis PEAB mööduma. Post nubila Phoebus- Pärast pilvi tuleb Päike!  
Korduvate osalemistega on nii mitmedki ohtlikud kohad tuttavaks saanud ja oskan neid ettevaatusega läbida - hüpekas üsna alguses üle maantee sõites (kus nii mõnelgi lenksu käest visanud), keset kiiret laskumist ootamatu muda (kus kunagi täisnipli panin), siis see iseenesest lai, aga pea alati libe sild, millele ei saa otse peale minna (huvitav, kui palju seekord kukkujaid oli?), laskumine Plaanilt (kus kunagi sadul murdus), muidugi massimõrvar (kus olen ka vabalangemist tundud).  Mõni auk või kivi on nii tuttav, et hakka neile või nimesid panema.     Vällamäele lähenedes läkski tunne paremaks  ( sisendasin endale, et pärast seda on raskem osa läbi ja lõpus olen alati tubli olnud). Aga Vällamägi on ikka karm! Kõige kergem ülekanne, kiirus olematu - vaid kõige paadunum optimist oleks saanud kasutada  Galilei väljendit  Eppur si muove – ta liigub siiski.  TP4 (arbuus ja Cola)! Ühe silmaga jälgisin toidulauda, teisega hindasin TP-st väljujaid – siit väljudes peab kaaslasi olema, ees on kiired kruusalõigud. Arbuusi oleks küll veel tahtnud, aga tegin õige valiku kaaslaste valikul. Tegelikult võiks isegi öelda, et kaaslase valikul (tänud Sulle Kaminakoja särgis sõitnu!!!!). Püüdsime (Kunagi oli Pikris karikatuur „Me kündsime“, traktorist kündis ja 10 asjapulka vaatasid niisama. Ehk siis püüdsime ikka tänu Kaminakoja mehe heale tööle) kinni nii mõnedki sõitjad  ja nii liikusime peagi 7-8 liikmelises grupis. Paar korda ikka tegin ka ise tööd, keegi ka veel ühe korra, aga muidu- un pour tous, tous pour un- Üks kõigi eest,…. .  Jõudsimegi silla alla, kus kivide vahel ei olnud tilkagi vett! Kividel liikumine läks mul edukalt ja nii asusin viimasele singlilõigule esimesena. Väsimuse kiuste õnnestus ka seal sõit väga hästi, nii jäid grupikaaslased maha (kahjuks ka Kaminamees. Functus officio – ta on oma töö teinud)  ning jõudsin  Andsuka downhillile järgneval tõusul (viimane arvestatav!!)  järele ühele paarile, kellega päris tugevas vihmasajus koos lõpuni sõitsime. Otsustasin, et finišit tegema ei hakka, aga kui 200 m enne finišit selgus, et minu ees on lätlane, siis see lubadus muidugi ununes!
 Finis coronat opus – lõpp kroonib tööd !
Nii tuli  teise saja sõitjate hulgas I koht ning nagu hiljem selgus „vanamiiste“ hulgas III koht. Tänasin ka pisut üle minuti hiljem saabunud „Kaminakoja vedurit“ tubli töö eest.
Sain kätte väljateenitud särgi korraldajatelt  ja õnnitlused  Heljelt ning suundusin spaasse. Nautisin pool tundi sauna ning 42⁰ basseini ja siis oli käes autasustamine. Selgus, et II koha saanud soomlasega olin pidevalt koos, tundsin ta ära veritseva näo järgi. Rajal ei teadnud, et ta M50 konkurent on.    
 Ratas toimis ülihästi, riietus oli täpselt paras, varbad pidasid vastu, sööki- jooki sain nii nagu vaja. Ühe korra oli krampe tunda, aga sain ka sellest üle (magneesiumi koguannus kujunes päris arvestatavaks). 
Tuleb taas märkida võistlusel valitsevat meeldivat meeleolu. Ergutati kõiki , kes möödusid ja eks see ikka aitab ka! Kogu ettevalmistustöö oli 5+.  In optima forma – parimal kujul! Tänud Ivarile ja tema tiimile!
 Kümnes Haanja100 on ajalugu.
Aga, et ajalool on kombeks korduda, siis:
Kohtumiseni Haanja100-l 2014!

 
      
    

Haanja 100 vol2

Mehed ikka ei nuta ehk Haanja100 vol 2.
Neli aastat tagasi sai kirja pandud Haanja100 läbimise lugu, kasutades paralleele Eesti kultusfilmiga „Mehed ei nuta“. Tagasiside oli väga positiivne. Ja eks midagi on ka rahvas sealt üle võtnud! Külastasin mõni päev tagasi oma blogi ja seal surfates leidsin võimaluse jälgida blogi külastamise andmeid. Siiralt üllatusin, kui nägin, et viimastel päevadel on selle külastamine üsna aktiivne olnud. Kas oodatakse midagi? Järge… . On ka varem ärgitajaid olnud, aga filmide II, III jne väljaanded reeglina ei küündi esimese tasemeni ja sinna on ta jäänud. Seni… .
Nüüd, kus kolm päeva on üritusest möödas, tekkis tunne, et paneks midagi kirja. Samas ei olnud muidugi nii palju märkimist väärivaid sündmusi rajal nagu neli aastat tagasi (kinnitan, et ükski 2008. aasta rajal juhtunud seik ei ole „pastakast“ imetud!). Aga ehk siiski! Eks olümpiagi toimub 4 aasta tagant (vabandan suurusehullustust).
 Alustaks sellest, et pärast Rattamaratoni lugesin päevi, mis jäänud Hullude päevani. Nimelt oli Otepäält ( Ühes väikses Eesti linnas, mille nimi on …) Elvasse kimades tunne megahea, aga viimasel viiel km-l tabanud krambid rikkusid hea koha.
Otsustasin midagi muuta.
1. Läbida magneesiumikuuri 2. Muretseda kompressioonsäärised.
Esimene ülesanne oli lihtne. Armas Apteek aita, kui …. Teisega paraku mitte. Käisin kõik Tartu spordipoed läbi. Mida polnud, seda polnud. Võtsin siis ühendust Popspordi pealiku Tarmoga ja andsin head nõu väärt kaup turule tuua (Sääris mulle, raha sulle!). Ennäe! Peagi tuli minu meilboksi Tarmo teade- Säärised kohal, tule vali välja!
  Neelasin siis magneesiumi (muidugi mitte kiilaspäisuse vastu) ja kandsin sääriseid. Natuke sõitsin ikka rattaga ka, nii 15-20 km päevas. Hoidsin toonust, lootes, et hooajaga läbitud 4500+ piisab! Mingil hetkel pidin pisut Tomi veenma, et ikka Haanjasse sõitma tuleks- hakkas vennike mingit jaburat juttu Poolamaast ja rallisõidust ajama! Lõpuks muidugi kaine mõistus (?) võitis.
  Hästi oluline on ka tiimi komplekteerimine. Siin ei saa juhuslikke inimestega arvestada. Oma naine (Kui naine armastab meest, ...),  poeg ja tütar – tiim peab sõnadeta sõitja soove täitma.
  Nagu foorumitest teada, ei ole vähemoluline ka rehvivalik, Ralph ette ja Ron taha – (Hakkame mehed minema, …)

Kell 8.15 jõuame Kubijale, plats kihab nagu sipelgapesa. Ilm on ilus! (Olgu jääv meile Päike, ...).  Näeme ja tervitame tuttavaid, Ivar on suht rahuliku olekuga – eks aastatega on asjad paika loksunud. Magneesiumiannus sisse, säärised jalga, geelid taskusse – mina olen valmis! Paar sutsakat soojenduseks ja siis on aega koridori siseneda. Erinevalt varsemast on tegijate koridor juba üsna täis- ei tea, kas Ivar oli koridori kitsama (lühema) teinud või on tase tõusnud? 1minut stardini. Püüan meenutada AC/DC Highway to hell viisi, aga C. Rea Road to hell pressib pähe. Lohutan  end, et kohe aidatakse järjele. Ja siis ongi start! Ei mingit AC/DC!!!!! Mida pekki, Ivar, nad panevad Su kinni (nahka) !!!???
  Alustuseks siis paar km asfaldirallit ja siis metsa (Seal, kus lõpeb asfalt, seal … ). Jõuan mõelda, et näis, kas tuleb ka sündmusterohke sõit (et oleks millest kirjutada, kui vaim peale tuleb), kui olen maoli maas. Esiratas libises märjal juurikal ja vasak reis saab korraliku puuka. Rattaralli kukkumisest ikka valus ranne muidugi ka. Kaotan 2-3 kohta, see pole probleem, aga jalg on valus … . Võtan Tomile järgi. Esimene kohtumine tiimiga – ei hakka neid kukkumisinfoga häirima, varusid ei täienda. Hakkame siis „maasikaid“ korjama  - Taevatrepp (Kuulen Zeppelini Stairwav to heaven : „ Theres still time to change the road youre on“).
 Järgmisel kohtumisel tiimiga on aeg tankida – jooma peab (Joo, sõber, joo ,… ). Kuskil 20 km loetakse kohaks 116 – siit võib veel 100 hulka tõusta küll (igal inimesel peab ju üks väike eesmärk olema) . Ja ongi TP1- kurki, banaani, veel kurki, veel … .  Tiimilt hakkab tulema ka infot Poola ralli kohta, kus Matu sõidab. Meie kaassõitjatele jääb ilmselt selline info pisut arusaamatuks, aga ega me nüüd selgitama ka ei hakka. Tom juba läks.  Liis loeb mati kõrvalt kohti 154, 155!! Midas nüt? Siis taipan (nupp nokib, veel !), et millisõitjad ju ka piiksutasid matil! Pärast söömist on pisut raske, Tom liigub 30 m eespool, pean ennast sundima ja pingutama. (On neetud ränk see mäkketõus, … .).
Tasapisi enesetunne paraneb. Tõus Munamäele – pole hullu, ikkagi asfalt, tiim ja rahvas ergutab ja elab kaasa! Ivar! Äkki oleks pidanud spliti võtma? Vesised/mudased heinamaad on ikka tõeliseks katsumuseks (Kord olid niidud rohelist täis ....). Kohati on mitteroheline niidutee päris laiaks aetud, aga kasu pole sellestki.  Enne TP2 teatab Tom, et teeb peatuse ja võtab kottadelt sokid maha. Vaatan, et päris hea grupp on koos ja teen ettepaneku aega mitte sellele kulutada. Tom saab ühest sokist siiski lahti. Kurki, soola, banaani ja edasi. Rene veab kruusal võimsalt, aga … rada on siiski valdavalt pehme ja mudane ning seal kipub ta maha jääma.
 Meenuvad mälestused aastast 2008 (ealised iseärasused!) - siin sain Raulilt sadula. Ja ongi Vorstimägi, hiilime vaenlasele selja tagant ligi ja … esimene osa ongi võetud. Kuidagi lihtsalt! Märkan silti „2-milline vaade“. Viskan pilgu selja taha, Tom on õige pisut maha jäänud, naudin siis minagi seda vaadet (ehk 2 sek, Kui siit pilvepiirilt alla vaatan, … ) ja arutlen, et miks just 2- milline. Milline vaade oma kahemõttelisuses oleks ehk isegi parem. Aga sinna see arutelu ka jääb, sest lõpunukk on võtta ja siis veel laskumine, kus lõpp on üsna libe (Kui läeb libedalt Sul kõik,...) Tiim jagab head ja paremat.
  Ja siis jälle anno 2008 – siin see sadul läks. Nüüd on see tõus (Plaani) , sadulat siin miski ei ähvarda, aga sääremarju küll! Raske, aga päris krampi ikka ei kisu (magneesium?, säärised?). Tõusu lõpus on jälle tiimi kuulda (ja kohale jõudes ka pisut tunda – loodan, et see ei too kaasa disklaffi, isegi Taaramäe kutsus üles end Alpides tõukama). Vahetan higist vettinud mütsi ja pikad kindad ning vallutan hoogsalt mäetipu. (Hi,hi, Himaalaja, küll oled kõrge sa, ...).
  Enne TP3   lükkame näo puhta(ma)ks (ikkagi otseülekanne) ja sõidame lavale. Melu on korralik (Come on , everybody ….). Rattapesus on järjekord ja seetõttu loobun, hoolitsen enda eest. Järgneb Rõuge meeste singel (vaatan hoolsalt maha, et äkki leian aastal 2008. kaotatud läätse!). Oleme tõusnud 100 piirile, pole paha. Kahekesi koos on sellisest katsumusest nagu Haanja100 ikka palju lihtsam jagu saada (Pea vastu, sõber!) . Siis ühes koos näen, kuidas vasakult läheneb täiel kiirusel meile must uhke täkk! (Loojangule vastu kappab üksik hobune...). Kas tuleb tõestama, et tegelikult on tema Liivimaal kõige kiirem? Õnneks jääb ta siiski aia piiresse.
  Raja ääres parandab Arne ketti ja soovib meile jõudu! Ebaõnnesõdureid ikka jagub. Meil on seni õnneks läinud (Ei me ette tea, mise elu meil tuua võib,...). Hakkame tundma juba Vällamäe hingust, kui kuulen teravat vilinat- kumm!!!! Kellel? Nagu mullugi, Tomil. Anno 2008 - Kurat, ma olen endast nii väljas, et teeks kohe 25 grammi! Tom asub kiirelt tegutsema- muda maha, siis rehv jne. Mina saan lahketelt neidudelt (mitte SELLES mõttes) telefoni ja helistan oma telefonile, keegi ei võta, siis Tomi omale, ikka sama! Tiim ootab meid õues, telefonid muidugi autos. Möödub Kirsa ja avaldab kaastunnet. Viie minutiga (ca 10 kohta!) saab Tom hakkama, kuid kumm on pehme (väikes pumbaga enamat ei saa). Pumba ja sadulakoti anname rajajulgestajale - "Saad ehk pärast finišisse viia?" Ikka viin, viin, ikka viin, viin, .... 
Liigume ettevaatlikult edasi, Vällamäelt aeglane allatulek pehme kummiga, et see läbi ei lööks - kaotame kindlasti aega, aga kumm peab vastu. Ja ongi RC Cola punkt (mida mina kutsun küll arbuusipunktiks). 100 m enne punkti on survepesur, Tom jääb ratast puhastama. Mina panen tankima, lootuses, et tiim on kohal ja tuleb tagasi ratast pesema. Aga tutkit. Siiski pühendun kombinatsioonile RC ja arbuus ning ratta puhastamisest loobun (kõik on üsna hästi toiminud!). Tuleb Tom läikiva kassetiga ja pumpab kummi täis. Paneb siis veel õli ka ketile, esteet (Võõra raha eest …. ). Tahaks juba liikuma saada, aga Tom asub ennast tankima.
   Viimased 19 km, ÕNNEKS on sellest suur osa inimlik kruusaralli. Kohtumisel tiimiga on ka väike apsakas- Liis ja Helje on nii lähestikku, et Tom saab oma pudel kätte , mina mitte. Nõuan oma pudelit ka (Igal mehel pudel mõlgub meeles ja ainult ….), aga selle kiirusel ei anna viga parandada. Ega see nüüd mingi õnnetus ka ei ole, sest kahe peale jagub ühest ka. Kiirus on korralik, saame kedagi kätte, kuid tuulde ta tulla ei jaksa. Olemegi tunnelis ja siis juba majade vahel ja rullirajal. Möödume hotelli tagaküljest (tunda on spaa niiskelt sooja hõngu) ja finišisirge. Kommentaator Riho annab meie tegemistest lühikokkuvõtte ja märkab, et Haanjas tõepoolest ei kehti ütlus „Vend ei tunne venda“ (Samsung Cupil kehtib täiega!). Koht siis 105, 6.31, (Olavi, kellega pikalt koos sõitsime ja ka enne kummipurunemist koos olime, leidsin  98-lt realt) .
  Veel RC Colat, siis šokolaadi ja siis spaasse! Ei, Ei, enne saadab turvamees meid (õigustatult) eelpesusse. Õues, aga sooja veega! Ja siis- saun, 42 kraadise veega bassein , aurusaun, … Saunalaval valitseb Läti keel. Ja pean hiljem protokolli vaadates tunnistama, et seal on neid ka omajagu- esisajas lausa 33! (Ei saa me läbi Lätita ….).

TEHTUD! Seitsmes kord. Tehnika pidas vastu, vaim ja füüsis ka, mageesiumikuur läks asja ette ja investeering sääristesse samuti (kohe oli tunda, et on hea asi!), Team Järveoja oli kõva nii rajal (tänud TOM) kui ka raja kõrval (tänud pereliikmetele), kaassõitjad heatahtlikud (tänud), korraldajad (tervitused Ivar ja Co) tasemel. Kohtumiseni aasta pärast!
Kohtume siis
Siis kohtume siis
See on ju armastus, hüperboloid...  

Haanja 100 ehk MEHED EI NUTA

SEE LUGU ON EESTI MEDITSIINI AJALOOS ASET LEIDNUD KURVA SÜNDMUSE TÕETRUU KROONIKA. NIMELT VIIS 2008. AASTA OKTOOBRIKUUS KEEGI DR. HOLDEN GRUPI MÕISTUSEPUUDUSE ALL KANNATAJAID TÕELISE SANATOORIUMI ASEMEL MATKALE, LAPSELIKULT USKUDES, ET KERGE FÜÜSILINE KOORMUS VÄRSKES ÕHUS VÕIKS OLLA TERVISELE KASULIK.


Seltsimehed! Haanjas ootab Teid Dr. Holdeni tervistav matk – Haanja 100!
Kiirustage seltsimehed hullud, kiirustage. Kohtade arv on piiratud!

Viis päeva kõhklusi – sõita või mitte sõita ( sant tervis- peavalu).
Kuna trennis oli enesetunne pigem parem, langeb otsus –SÕITA!

Jõuame kohale 8.20- Tom ja mina ning tiim – Helje, Matu, Maarja.
Hulle sibab ohtralt, mõned on päris segased. Ega need hullude ja segaste kaaslased ka päris normaalsed ikka ei ole.
Stardikoridoris on kõik rahulik- kõvad tegijad, segased, tegijad, tšainikud – igaüks teab oma kohta!
Ma märkan seltsimeeste nägudel tõsist entusiasmi.
9.00
Klassikat 2004ndast aastast (siin peaks olema klassiku nimi, kahjuks ei tea ma seda).

Külm tuul puhus üle metsalagendiku. Tumedas nahkjopes mees surus käe aeglaselt põuetasku ja tõmbas sealt välja tuhmilt helkiva püstoli. Hommikusest rõskusest kohmetunud sõrmedega urgitses ta portfellist padrunikasseti ja lükkas selle harjunud liigutusega käepidemesse. Siis vaatas ta karmi pilguga endast mõne meetri kaugusel seisvat inimgruppi. Ärevil nägudega inimesed kangestusid paigale. Keegi ei hinganud, pead laskusid rinnale. Relvaga käsi tõusis aeglaselt. Mõni sulges erutusest silmad. Lajatas pauk.......... Haanja 100 oli alanud.


Algus suhteliselt rahulik (peagrupp muidugi eemaldub oma kiirusega). Nagu distantsi algosas ikka , Tom ees, mina tema järel. Kiiremat algust küll ei soovi. Mulle see tõusmisega aeglasem algus sobib. Probleeme ei ole, erinevalt mullusest, kui minu jaoks kiiret algust 40 km-ni põdesin. Rada kohati üsna libe, aga kannatab sõita. Tiim on tubli (Matu on kuidagi unine?), peaasi, et buss vastu peab (pooltelg teeb jubedat häält).
Viskame ära (ikka tiimile) botikud, Tom ka liibukad- kaotame minuti, võidame … ?
Munamäe tõus!!! Matu unisus on kadunud- töötab 3 mehe eest. Abiks ikka.


Manustame jooki, sööki.
Mida Te sööte?Sihvkasid?
Soola!
Andke mulle ka, mul on kõht väga tühi.


Mõrvarist siis seekord alla!
Tüüpiline Haanja rada- ränk tõus vaheldub ohtliku laskumisega, puhkusest ära mõtlegi.
Massimõrvar! Plaan selline, et poole peale laskun rattaga, siis tulen maha. Korraga uhtekraav ja ….
Olengi all. Aga ratas….? See alles poole mäe peal. Tom lohistab seda allapoole.
Taevake, miks Te sinna auku ronisite?
Ikka mina, isegi selle augu kaevasid nad siia minu jaoks.
Hulle tagajärgi sellel vabalangemisel ei olnud.
Muda koguneb üha rohkem – kisub ketti, käigud ragisevad, pidurid käivad vastu ratast.
Mis su rattal õieti viga on?
Esijooks, tagajooks, esihammasrattad, kett –need on kindlad probleemid. Lisaks teevad muret tagumised hammasrattad, pidurid, käiguvahetus ja keskjooks.
Siis peab Sul küll hea ratas olema!
Kuidas nii?
No, et sellele vaatamata sõita saad!
Tomi rattal viskab kett pidevalt üle, korra tõmbas hammakate vahele kinni, ju sai kannatada.
Tehnikaalases kirjanduses kohtame viiteid sünteetilistele kettidele. Arvatavasti valmistatakse neid poroloonist või roostevabast terasest. Aga kõige parem, laske endale panna hõbekett!
Otsustame, et järgmisel kohtumisel tiimiga peseme rattaid.
Rõuge meeste treeningrada. Hullumaja!
Ivar, nad panevad Su kinni!
Loogiline, et just seal torkab oks silma ja olengi vasaku silma läätsest ilma!
Ühe silmaga halb, kahega (üks poolpime) veel halvem!
Õnneks on kohe TP, kus meiegi tiim kohal.
Helje, too prillid! Kus Matu on????
Oli siin kuskil!
MATU!!!!!!! (120 db!)
Autost tõuseb kaks unist nägu- Matu ja Maarja.
Unetud! Ja juba tahate magama!
Pesule , tankimisele kulutame 5-6 minutit. Ehk annab pärast % tagasi.
Seltsimehed, paigal seismine on igatahes tagasiminek, selle pärast seltsimehed, tegutsegem.

Sellist tiimi kadestaksid paljud!

Tõus Plaanile ja siis järgneb pikemalt laskumist.
Jäänud veel viimane laskumine, siis oleme päris all … .
Suure kiirusega laskun Tomi järel.
SUUR kivi!!! Paremale! Jälle kivi! Veel SUUREM!!! Paiskun kõrgele õhku ja maandun sadulale. KRÕKS!
Nii palju siis sadulast.
Kas sa tead, ma olen nii kurat endast välja viidud! Kas sa tead, ma nii viimase piirini viidud, et ma... et ma... et ma... et ma teeks 25g konjakit.
Kuidagi topime sadula toru otsa.
Aga praegu on ülesanne number üks leida sadul! Igatahes!
Järgmised kilomeetrid on tõeline piin! Sõita Haanjas logiseva sadulaga, mis kogu aeg toru otsast ära tuleb!
See on karjuv füüsiline vägivald!
Tsirgumäelt laskumine. Jõuan alla, aga näe sadul jäi poole mäe peale!
Tom sõidab 100-200 m eespool ja peab sadula osas läbirääkimisi. Seni edutult.
Ütlen Tomile, et ta sõidaks oma tempoga minema. Vaevalt minul sõidust asja saab. Aga ta ei lahku!
Seltsimehed on tähtis, et meie kollektiiv jääks monoliitseks ka edaspidi.
Vorstimäe tõus!
Tipus üks segane (hull ?) osaleja, ratas maas, vaatab tühja pilguga ja mõmiseb midagi arusaamatut!
Tom: Kui Sa edasi ei sõida, laena sadulat.
Hull: Ma ei tea, miks ma siin olen. Võib-olla lähen edasi. Ma eriti ei saa aru, kus ma olen. Ma tõesti ei tea.
Pidage meeles, kui ta tagasi ei tule, tuleb Teil prokuratuuris vastust anda!
Hiljem selgub, et mees oli kuskil kõva litaka pannud ja korraliku peapõrutuse saanud.
Minu piinad jätkuvad! Ei saa täiega toetada - sadul vajub viltu, ei saa püsti sõita – sadul kaob ära.
Sadulat, andke mulle sadulat!
Minu karikas hakkab täis saama! Selg , jalad, käed, … tahtejõud.
Ma keeldun söömast Teie poolt pakutavat toitu ja sõitmast mööda Teie poolt pakutavat rada!
Ligi 10 km seda hullust! Ja siis näen, et Tomi läbirääkimised kannavad vilja! Üks katkestaja, enda sõnul motivatsiooni kaotanud MEES ohverdab OMA sadula!
Jõuan mõelda :Toru ei pruugi sobida, need ju kõik eri mõõtu!
AGA SOBIB! Nagu rusikas silmaauku! Aitähh Raul!
Sadul on küll võõras, aga ikka parem kui oma katkine.
Teoretiseerin, et tegelikult võiks sadul kuuluda loetellu – prillid, piip ja naine, need laenamisele ei kuulu! Kontakt sadulaga ju tihedam, kui mõnel naisega!

Läheneb punkt, kus mõned hullud segaseks lähevad.
Ambulanssi! Ambulanssi! Soomlastel on mäe otsas mingi probleem.
Ronime ka üles- mingi rattur pikali, ratas (numbrita, aga korralik) kõrval, oimetu!
... saatke palun kanderaam, professor sai värskeõhu mürgituse!
Vaatame, et kolm sommi tegelevad asjaga ja paneme edasi.
Isegi surnuid siin ei austata. Oleks võinud vähemalt silmadki kinni suruda. Nahaalid!!!
Lahknemispunktis teen nalja: Tom, lähme pikale, see on ikka õige maraton!
Tom: Lollid naljad Sul.
Teate see maraton ei olegi päris maraton. See on rohkem poolmaratoni moodi maraton.
Siit vasakule läheb õige maraton!
Järjekordne tõus võetud. Eessõitja istub raja kõrvale maha ja võtab kotist … Hesburgeri. Pikk päev teeb kõhu tühjaks!
Mulle meeldivad riivsaiaga paneeritud kotletid!
Vällamägi – 300 m üle mere, kõrvus kohiseb (on see kõrgusest või tervisest või jõuetusest?). Lõpuks üleval ja … siis jälle alla ja algab taas tõusmine!
Tomil ikka kett jupsib kõvasti, lisaks paneb pisukese kabla, siis annab ka jalakramp tunda.
Mida te soovitaksite krampide vastu?
Magneesiumi.
Mina võtan seda nakkusliku kiilaspäisuse vastu.
Ja aitab?
Mitte just eriti.
Möödume talust, kus varasematest aastatest tuttav vana ikka uksel istub ja õlut laseb, kui ratturid mööduvad.
Vaata kui kena, ajahamba poolt puretud talu.
Saaks kas või ühe tunni puhata just niisuguses, igatahes, romantilises paigas!
Soovime talle jõudu ja kimame edasi.
Palju pole enam jäänud, aga oleme ka päris läbi. Sõidetud on üle 6 tunni!
Aitab singlitest! Tahaks kruusa peale (küll ikka Elva maratonil on tore rada!).Ei jaksa enam!
Doktor, siin on midagi korrast ära, selle koha peal peaks olema muskel.
Saamegi kruusa peale! Nüüd ainult tuld! Kilomeetrid edenevad kohe jõudsamalt! Vean põhiliselt mina (kes see koera saba ikka kergitab), aga Tom oma jukerdava rattaga on tubli!
Aga jälle metsa. Nii, mingi karm laskumine paistab ees. Kaks inimest. Normaalsed? Vaevalt!
Mina: Mis meil siin siis on? (pidades silmas laskumist)
Inimene: Miljonivaade
Tõepoolest, meeliülendav pilt! Aga kaua pole aega seda nautida, kohe järgneb down hill!
Ja mis see veel on? Tunnel!! Kivid, oja, küünlad,…
Ma sooviksin näha selle käskkirja koopiat, mille alusel meid siia toodi!

Ütlus "Vend ei tunne venda" Haanjas ei kehti!

Rollerirada, no nüüd ei ole enam palju jäänud.
Kostub juba Riho häält, 300m, 200m, 100m, 50m, … .
Tom lükkab mu kerge tõukega lõpujoonel ette!
Finiš!
Siin Te juba olite, seltsimees professor!
6 tundi 34 minutit 33 sekundit. Tehtud!

Tänud tiimile! Neid võib usaldada! Ka une pealt (Matu!)!
Ma annan oma tervise taas Teie kätesse. Võtke mind jäägitult.
Ratas auto peale ja Kubija hotelli sauna!

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, naised, muusika! Mina olen täiesti terve(?) mees ja tahan seda kõike saada!
Saunas käidud, makaronid, sink, SEENED – suurepärane!

Oli mitmekesine ja kordaläinud hooaeg.
Minu hooajal on ilusaid salme olnud aga refrääniks jääb ikka Haanja 100!

Dr. Holden. Meil on üks küsimus. Millal toimub järgmine Haanja 100?
Oktoobris!
Kuidas oktoobris? Praegu ongi oktoober.
Järgmise aasta oktoobris!

SEE RÄNK EKSIMUS ARSTIEETIKA VASTU LÕPPES, TÄNU PATSIENTIDE MEHISUSELE JA MEELEKINDLUSELE, SIISKI ÕNNELIKULT. KÕIK OHTU SATTUNUD ON PRAEGUSEL HETKEL TERVED JA JÄTKAVAD REIPALT TÖÖD ARMASTATUD KUTSEALAL.

Tähelepanu, tähelepanu! Algab haigete vastuvõtt uude, õige peatselt avatavasse, Dr. Holdeni eksperimentaalsanatooriumi. Sanatoorium asub Lõuna-Eesti mägimaastikul, maaliliste järvede embuses, suurepärases looduslikus paigas.
Kiirustage seltsimehed hullud, kiirustage!


Kohapeal jälgis sündmusi ja fikseeris kroonikasse JaanusJ


NB! Teksti kohatine kokkulangevus filmi „Mehed ei nuta” tekstiga on juhuslik! Sündmused ja nimed tekstis on autori isiklik fantaasia.