Tore, et lõpuks olid Jalgratturite liit ja H100 tiim kompromissidele jõudnud ja Eesti MV rattamaratonis toimusid seal, kus see ainuõige on. See on rattamaratoni EMV UUS ALGUS!
Saatetiim oli seekord üheliikmeline, aga see on ka inimene, keda usaldan 100% ja on kõik 10 eelmist H100 olnud minu KINDEL VALIK- oma naine (teenekatele saatjtele peaks ka erisärgi tegema)! Mulle tundub, et vähestel H100 osalistel on sellist õnne olnud, aga ega mina selles süüdi ei ole. Meil on VÕRDSETE VÕIMALUSTE EESTI. Mõni lihtsalt realiseerib oma võimaluse paremini.
Kas just seetõttu, et H100 olid ka eestikad või mingil muul põhjusel, aga stardinimekirjas oli ligi 600 osalejat! Kui nii edasi läheb, siis on varsti stardikoridoris TERVE JA ÜHTNE EESTI. Kaalusin ka ise litsentsi vormistamist, aga lugedes meie ultrasportlase P. Raudsepa intervjuud, sain aru, et H100 on eelkõige eneseteostus, millelt EMV mingi koha ootus pigem väärtust kaotada võib. Ehk ÕNN EI PEITU RAHAS ( medalis), vaid eneseteostuses.
30. september, Kubija – ilm kuiv, temperatuur 9 kraadi, tuult eriti mitte.
Kell 9 ütles dr Holden: „ON AEG“ ja AC/DC saatel läks kogu see mass liikvele. Mõne minutiga sai stardi-PLATS PUHTAKS.
Alustuseks mõned kilomeetrid asfaldil (keskmine kiirus märgatavalt üle 30). Otsustasin alustada väga rahulikult. Nii mõnigi varasem tormakas algus oli ARU PÄHE pannud. Seda enam, et vasak reis oli vigastusest pisut valulik (pärast TRM 90 km+20 km (ka pika maa läbinud abikaasale vastu!) ja järgmisel päeval 2,5 tundi pallimängu peaks ju igale normaalsele eesti mehele jõukohane olema, aga ju ma ei ole (enam?) normaalne eesti mees (nagu naine ütleb : „Vaata passi!“)). Ja kui esimeses liivakuhilas tuli jalastuda, käis reiest päris tugev valu läbi. Kohe tulid meelde Vällamägi ja Munamägi. Mis seal siis saab?
Tunnikese pärast olime Kütioru lähistel. Võimas vaatepilt, tõsine väljakutse! Laskumine orgu oli üsna libe ja mudane. Üks lätlane oli minu ees korraliku nipli pannud ja korjas nüüd oma kraami kokku (sadul oli katki). Aga ega keegi kõhklema ei löönud, ikka KINDLALT EDASI (ehk alla-üles-alla-üles …. ).
Väga lahe oli Kütioru põhitõus nn Tour de Ski variandina. Endalgi oli pisut enne tõusu lõppu mahti allapoole vaadata ja suurepärast vaatepilti nautida. Elu TP-s käis täiega. Abilised toimetasid ehk seisid INIMESE EEST. Suur tänu TP tiimidele ja kõigile, kes rajal meie jaoks olemas olid! Koht 230 lubas hellitada lootust, et eesmärk 200 hulka jõuda on võimalik saavutada(arvestades rahulikku algust ja mõnusat fiilingut). Ja just Kütiorus möödusin kahest konkurendist, kelle edestamine oli eesmärgiks võetud (naabrist parem!).
Tõsisem intsident, mis oleks võinud ka väga halvasti lõppeda, juhtus ühel katkisel sillakesel ümber Kavadi järve. Nimelt vajus tagumine ratas kahe laua vahele ning käikar vajus vastu lauda? Kas tõesti kõik? Sikutasin ratta välja, proovin käike vahetada … . TÖÖTAB! Väike probleem siiski ilmnes, nimelt ei saanud kasutada taga kõige suuremat hammasratast - käikar hakkas vastu kodaraid käima ning risk õnnetuse järele oli suur. Otsustasin, et ei hakka seda paika väänama enne, kui olen TP-s, kus suuremate jamade ilmnemisel kohe abi saaks.
Õnneks oli lihase töötemperatuurile soojenemine vähendanud probleemi vigastusega. Nii polnud ka Vällamäe alistamine väga valuline. Tipu lähedal märkasin suisa kahte konkurenti rehvide rõhku vähendamas. Kas pärast laskumist pumpavad jälle juurde? Minu jaoks tundus see kahtlane. Nagu valimistel: VALI PAREM TULEVIK! Kas jutt käib lähitulevikust või pikemast perspektiivist? Aga ega ma ju nende tegelikku rehvirõhu vähendamise motiivi ei teadnud. Mäe tipus oli taas kord fotograaf. See on kahtlemata väga tänuväärne tegevus. Siis saab iga huviline hiljem ürituse meeleolust osa ning olla UHKE EESTI ÜLE. Ma ikka püüdsin pildistajate märkamisel naeratada või isegi kätt tõsta, aga ei tea, kuidas see välja kukkus.
Vällamäe TP-ks olin kerkinud 10 kohta, tegin väikese peatuse, väänasin pisut käikarit, aga esimesel suuremal tõusul selgus, et olin seda liiga palju tagasi väänanud. Nüüd ei olnud küll kodaratesse sattumise ohtu, kuid kõige suurema peale kett ka ei läinud. Toimetama peab ikka kaalutletult ja MÕÕDUKALT.
Haanja suusaradadel olin väga töökas seltskonnas ja tempo oli kõrge. Ühel laskumisel tekkis aga ohtlik olukord, kui kolmas mees minust ja vedajast mööduda otsustas. Nimelt sundis porilomp teda kitsale põhirajale kõige ette tulema ning nii tema tagumine ja eessõitja esimene ratas kokku puutusidki! Siiski lõppes kõik õnnelikult, sest teine mees oli väga hea rattavalitsemisoskusega. Aga nii talitajale ütleks lühidalt : Võta ARU PÄHE!
Kurgjärve SP-ks olin veel 12 kohta tõusnud ja enesetunne oli väga OK!
Saare TP-s oli taas uhke pidulaud kaetud. Mida võtta, mida jätta? VALIK MÕTLEVALE INIMESELE. Seisin ja kaalusin. Abikaasa, kes ratast hoidis ja pudelit täitis, soovitas kiiremini tegutseda: VALI KORD. Valisin kurki, vorsti, kohukest, rosinaid ja panin taskusse ühe kaeraküpsise. Jooki ka ja jälle teele. Erilise kombo moodustas aeg-ajalt savine muda ja langenud lehed. Oli tunne nagu sõidaks fatbaigiga. Ühel hetkel sai see probleemiks heale kaasteelisele (juba Rõuge XXL-lt) Matile- lehed ummistasid tagajooksu nii põhjalikult, et tal tuli päris mitu minutit puhastamisega vaeva näha (see asjaolu selgus muidugi hiljem). Ja mida ma ei suuda ära imestada (kurjustada). Vaatamata kõigile meeldetuletustele oli ikka märgata rajal prügi. POLTSEILE PALKA, PÄTILE MALKA! Ja head sõidukaaslased, kes te rajal sigatsejat tegevuses märkate, unustage traditsiooniline „Mis see minu asi on“ ja sisendage endale : JULGEN ÖELDA. Kulla sõbrad- TEEME TEISITI!
Korduvalt tabasin end mõttelt, et riietuse valik õnnestus 100% (soe pesu rattasärgi all, lühikesed püksid, kompressorsäärised ja lisaks hõõrusin piprase hanerasvaga riietest vabaks jäänud põlvede ümbrused). HEA VALIK!
Ju ka riietusel oli oma osa selles, et enesetunne oli jätkuvalt väga hea ning SP Plaaniks olin kerkinud 183-ks. Isegi nii hea, et kergel kruusatõusul lahtiste kätega sõites ja geeli manustades grupil eest ära sõitsin. Vabandust head kaaslased, see ei olnud jõudemonstratsioonina mõeldud! Kas nii sõidavad H100-l kõik, kui realiseerub programm TUGEV EESTI?
Tegelikult oli H100-ks mul üks eesmärk veel – Mõrvari isast alla sõita (senini oli üks kord oskusi ja julgust jagunud (või ei jagunud mõistust?), kuigi võimalusi on olnud kaugelt üle 10). Lähenesime laskumisel kolmese grupiga ja lasin teised mööda, et nõrkusehetkel neid mitte takistada. Kuid kaaslaste meelekindlus oli mulle eeskujuks ja kuigi mitte nii uljalt kui nemad, aga alla ma sõitsin! TEHTUD!
Meeldiva üllatuse pakkus tuntud „Kukutaja sild“. Sellele oli paigaldatud mingi kare materjal, mis lubas silla ohutult ületada. Oleks see veel punane ka olnud … Ivar võib julgelt öelda : MEIE TEEME, TEISED AINULT LUBAVAD.
Mitmele porimülkale oli paigaldatud uus sild või palgid. Mingil hetkel tegin otsuse, et suurema pori korral kannan ratast kätel ja sammun läbi pori või kasutan palki. Ja reeglina lähtusin kiirema otsustamise eesmärgil lihtsast põhimõttest – alati PAREM PALK.
Ühel väikesel, aga äkilisel põndakul andis reis tugevalt märku, et tuleb ettevaatlik olla. Valu oli ikka päris terav. Eks väsimus oli ka oma töö teinud. Ja ees seisis Munamägi ning just kõndimise variandiga! Koormust rohkem paremale jalale andes, õnnestus ikka üles saada. Kus preemiaks tiimilt sain valida banaani ja Snickersi vahel! Kui teil on valikuvõimalus, siis VALIGE PAREM. Valisin Snickersi (tollel hetkel parem)!
Ja siis olime jälle Vällamäe jalamil. Õnneks teist korda seda alistama ei pidanud. Ju keegi korraldustiimis seisis TÖÖINIMESTE ÕIGUSTE EEST!
Enne TP-d sain vajaliku moona tiimilt kätte, seega peatust ei teinud ja siis ei olnud muud kui: ANNAME TULD. Kohaks oli 181. Aga uhamise ja muidugi kõige eelneva koosmõjus hakkas krambi eelaimus tekkima. Magneesiumiampull tühjaks (ampull taskusse!) ja jäi loota, et ehk AITAB. Aitas küll!
Peagi oli näha, mida inimene loodusega võib teha, kui on võimsad masinad, aga mõistust napib - sügavad roopad, püdel muda. Et minu maa, minu mets, teen mis tahan? JOKK JÄTTA!
Ühel metsasel laskumisel nägin ees taas rohket muda (tundsin ära koha, kus mõned aastad tagasi esiratas mutta kinni jäi ja nipli panin). Viimasel hetkel pöörasin teelt ära, paremale üles, kus oli küll ohtralt juurikaid, aga hea kiirusega õnnestus ohtlikust kohast probleemideta mööduda. ÕIGE PÖÖRE, kiitsin ennast.
15 km enne lõpu tundsin ennast üsna üksiku hundina. Nii igatsesin, et keegi hõikaks : „TULE MEIEGA“, sest „MEIEGA VÕIDAVAD KÕIK“. Aga kedagi ei olnud ei ees ega taga. Mõne aja pärast olukord muutus, üle õla kiigates märkasin Mati tuttavat kuju. Peagi sõitsime koos, vedasime vaheldumisi –KOOSTÖÖ VIIB EDASI. Kuid mõne aja pärast liikus ta tehnilistel lõikudel minust üha kaugemale ja eks ikka väsinud olin ka. Paar kangemat meest möödus veel (lohutusin ennast nii nagu vist paljud viimastel kilomeetritel : mis see paar kohta ikka maksab) ja siis olingi rollerirajal. Lõpp läks jälle lõbusalt, möödumine Spa-st ja finiš koos Ivari käepigistuse ja preemiaga- H100 finisher2017.
TEHTUD! Koht 186, kõik endale antud lubadused (eesmärgid) said täidetud. Koos teiste lõpetajatega võime uhkusega raporteerida -
TEEME MIDA LUBAME!
Tänusõnad ja musi naisele, ratas auto katusele, porised riided kotti ning paksem pori maha ja siis KINDLALT EDASI ehk saun, bassein, saun, bassein , saun, bassein, .... . OLEN UHKE ja rahul!
Söök nagu ikka suurepärane ning külluslik ehk hinnang võistluskeskusele ja Kubija SPA-le – alati KINDEL VALIK.
Suur tänu doktorile ja tema med. personalile kõrgekvaliteedilise raviseansi eest! Sõltumata diagnoosist, haiguse tõsidusest, võimalikest komplikatsioonidest, võivad nad julgelt deklareerida- Tulge oma murega (hädaga) Haanjamaale, MEIE TEAME LAHENDUSI.
No comments:
Post a Comment