Kõik eelmärgid
näitasid, et 12. H100 (minu jaoks 10.) saab olema tõsine katsumus. M. Loo mullusest
sõnavõtust häiritud Ivar oli suuresti uue, senisest karmima raja planeerinud.
Ja kui siis veel paar viimast päeva vihma sadas ning seda ka sõidu ajaks
lubati, oli selge, et senised arusaamad H100 raskusest saavad viidud uuele
tasemele.
Tartu Rattamaratoni stardis sai oma kooli kahe vilistlasega kokku lepitud, et paneme ka tiimide arvestuses end kirja –väike reklaam koolile (Nõo Reaalgümnaasiumile) ja huvitavam ka. Ja kui täna, päev hiljem oma mõtteid 12. Haanja100-st koondama hakkasin, siis turgatas pähe, et seal tuleb sageli arvestada, rakendada nii mõndagi, mida koolis õpetatavate ainetega seostada saab. Alustuseks kas või geograafiatunnist teada ilma kujunemine. See teadmine sundis veel viimasel õhtul rehvivahetuse ette võtma ja vaevalt ma ainuke olin.
Pisut enne 8-t olime kohal ja algas juba rutiiniks kujunenud toimetamine- WC külastus, number tuua, ratas maha, stuff rattale, riided selga, läätsed silma, söögid taskusse ja väike soojendusring ning oligi aeg stardikoridori asuda. Sooja 13 kraadi, tibas vihma, päev algas üldkogunemisega, mis meenutas mingi sekti hommikust usutundi.
Kell 9.00 algas esimene tund - muusika, AC/DC „Highway to hell“. Start läheb täpselt siis, kui algab refrään :“ I`am on the highway to hell“ . Paremini nii lühidalt ja konkreetselt eesootavat kirjeldada pole võimalik. Minu õpetaja ütles eesti keele tunnis ikka, väljenda end alati lühidalt ja täpselt!
Plaan oli alustada hea tempoga, et Härmäe singlile pääsu ooteaeg võimalikult väike oleks. See ka õnnestus, kusjuures mingeid raskusi üsna kiire algus ei tekitanud, erinevalt minu jaoks tavapärasest probleemist (pulss tumepunases!) muudel võistlustel. „Niidirulli“ ületamise mõtet ei tekkinud. Kooli aja matemaatikatunnist mäletasin, et kolmnurga kahe külje summa on alati suurem kolmanda külje pikkusest, aga elukool on õpetanud, et lühim tee ei ole alati kiireim. Nägin ka ühte üritajat, aga tema ukerdamist hinnates, kahtlen küll, et ta kiiremini sai.
Tempo oli korralik, kohaks loeti 130 kanti. Pisut ärevaks tegi, et nägin mehi, kellest peaksin kaugel olema, kuid tunne oli hea ja lasin samas vaimus edasi.
Läbisime 10. km-l ühe suurema laohoone, kus toimus teine muusikatund- ikka AC/DC! 15. km-l jäin esimest korda laskumisel hätta mudaga ning sain „käe valgeks“ ehk külje mustaks. Kohati tundsin, et väljakujunenud seltskonnas püsimisega hakkas raskusi tekkima. Ja siis ei olnudki muud, kui oodata Kütiorgu! Laskumine oli äkiline, libe ja ohtlik. Juba metsalaskumisel sain jälle külje maha. Lõpuosas sõitsin peaaegu alla, kuid siis tuli jalastuda, kuna eesolija kukkus. Tõus oli pehme ja ränk, aga sain üles.
Ja oligi käes paljude lemmikaeg koolipäevas- esimene vahetund ehk SP1. Tiim asus rattaga tegelema ning siis selgus, et tagumine jooks ei liigu normaalselt! Pisut paremaks ehk sai, aga vaimu murdis see küll. Kas nüüd sellest või ikkagi liiga kiirest algusest tingituna, aga läks üha raskemaks. Eks me kõik mäletame füüsikatunnist hõõrdejõu rolli edasiliikumise takistamisel. Ja kui valemit ei mäletagi, siis tundnud on seda ilmselt iga jalgrattur. Samas said paljud imestada, kuhu see hõõrdejõud sildade ületamisel kaob. Tuntud „kukutaja-silla“ juures väideti, et iga teine osaleja seal olla kukkunud. Minul läks paremini. Kuid korduvalt ületas laskumistel füüsikakurusest teada maa külgetõmbejõud kõik minu poolt rakendatavad jõud ning oskused. Ehk siis pärast 5 kukkumist läks see arvestus segamini. Mitte et ma näppudel arvestust oleks pidanud, aga arvutiõpetuses oleks võinud lasta mõnel õpilasel ühe äpi küll kirjutada.
Tunneli juurde laskumisel kamandati kõiki alternatiive välistava konkreetsusega - „Noolte juures rattalt maha!“. Meenus ohvitserist sõjalise algõpetuse õpetaja keskkooli päevilt! Tak totšno - allusin korraldusele. Ega seal muid variante eriti polnudki. Siis tuli meelde Ivari soovitus foorumist „ Jala kuivana hoidmiseks tuleks tunnelis sõita!“. Ma usun, et selleks ajaks oli vaid kilekotti pakitud telefon veel kuiv.
Ja siis hakkas tagajooks üha häälekamalt endast märku andma. Jooksukatel kontrollisin seda lootusrikkalt – no ei liigu kohe üldse! Psühholoogiatunnist tuli meelde kuldne ütlus: „Kui sa usud, et ei suuda, siis sa ei suuda, kui sa usud, et suudad, siis sa suudad!“ No kuidas ma usun, kui ratas ei tööta ja kostab ainult pahaendeline kragin. Küll ma sõidaks ja suudaks, kui ainult ratas …“ . Tegelikult hakkas kohale jõudma, et täna lihtsalt ei ole minu päev. Möödujaid oli hulgakaupa, koht oli juba üle 150. Kõige selle ratta peale ajamine oli vaid inimlik eneseõigustus.
Siiski otsustasin teha kardinaalse lükke. Järgmisel kohtumisel tiimiga võtsin käiku vana 26-se treeningratta, mis hommikul igaks juhuks auto peale sai visatud (juhendis minu arvates ratta vahetamise keeldu ei ole). Ja kuigi sellel amort hästi ei töötanud, oli edasiliikumine palju meeldivam ja tundus ka, et tõhusam. Korrapäraselt manustasin jooki, toitu, kus keemiatunnist teada Mendelejevi tabeli elemendid päris arvukalt esindatud olid.
Vällämäelt laskumisel sai mulle osaks üsna karm kukkumine juurikatel, aga õnneks ilma tagajärgedeta. Tõus Munamäele oli küll asfaldi poolelt, aga ega see lihtne ei olnud. Kui ikka tõus on ca 15 % (matemaatikatunnist meeldetuletuseks, et 100 meetri kohta tõused 15 meetrit!), siis nalja ei ole. Kuid SP2 ehk teine vahetund mäe tipus oli hea motivaator! Head paremat oli laual rohkesti ja seda sai ka kasutatud.
Kuid Munamäelt laskumisel tabas mind tõsine ebaõnn. Esiratta libastumisel kukkusin ja paiskusin parema õlaga vastu puud! Taaskord füüsikat : F=m*a ehk Newtoni II seadus. Mass koos ratta ja mudaga kokku peaaegu tsentner (100 kg), kiirendus Munamäe järsku nõlva arvestades korralik ja tulemuseks õlaliigese deformatsioon. Kuigi medistiini ma pole õppinud ei koolis ega ka ülikoolis, sain aru, et asjalood on kehvad. Meenus koduloo tunnist üks vanasõnana , „Õnnetused käivad mööda inimesi, mitte mööda kivisid ja kände (H100 kontekstis juurikaid) !“. Valu oli kõige tugevam just mudas libisedes, kui oli vaja ootamatult äkilisi liigutusi teha. Eks see tegi veelgi ettevaatlikumaks. Nii läksid ühel libedal lõigul mööda soomlased, enne hõikas üks neist „ mene oikella!“. Mina pole võõrkeele tunnis soome keelt õppinud. Jäin mõtlema, kas pean nüüd mina paremale minema või läheb tema paremalt. Jäin keskele ja soovitasin neil eesti keele tundi minna. Aeg ajalt möödusin ebaõnnesõduritest – kellel purunenud kett (tehnoloogiatunnist : keti tugevuse määrab kõige nõrgem lüli), kellel rehv (füüsika : võimalusel ühtlustub rõhk rehvi sees ümbritseva keskkonna õhurõhuga). Enamus püüdis kunagi tööõpetuses omandatud käeliste oskuste varal taas rajale saada ja loodetavasti see neil ka õnnestus. Nendest probleemidest olen mina kõigil 10-l aastal pääsenud. Statistika loengus omandatud tõenäosusteooria valemid ütlevad, et kõrgemad jõud on mind nendel, rohkem kui 1000-l kilomeetril vähemalt selles osas hoidnud.
SP3-s (kolmas vahetund) oli üks tubli mees vee ja harjaga rattaid puhastamas! Õnnestus ka tema abi kasutada (suur tänu!). Ja samas pastat vorstikestega manustada. Keegi oli kodunduse tunnis saadud teadmised väga heaks tulemuseks realiseerinud! Hästi läks ka kohuke, hapukurk, aga ka muu kraam. Ja taustaks kostis autoraadiost ikka metalli (muusikatund 3). Kas just AC/DC, seda ei suutnud minu väsinud vaim tuvastada.
70 km märk oli kuidagi eriliselt positiivsust tekitav ( 2/3 läbitud, 1-2/3=1/3 jäänud. Lihtne matemaatika!). Aga muda ja tihe vihmasadu tegi kõik selleks, et seda positiivsust tasakaalustada. Aeg ajalt oli maas kahjuks näha ka prügi. Ilmselt süüdlased selles bioloogiatunnis, kus keskkonnahoiust räägiti, kohal ei olnud. Neile tuleks küll üks käskkiri teha ja nende vanemad kooli (Haanja 100-le) kutsuda! Ega seda prahti nüüd hullult palju ka ei olnud, aga kasvatuslikul eesmärgil (et edaspidi veel vähem prügi maas oleks) tuleb seda teemat pidevalt meenutada (kordamine on tarkuse ema). Kuna asendusrattal olid v-pidurid ja H100 ettevalmistust polnud tehtud, siis hakkas pidurite ressurss tasapisi ammenduma. See, et nad kuluma peavad, on füüsikaline fakt, aga miks nad Haanjas nii kiiresti kuluvad, vajab mõne õpilase poolt uurimistöö teostamist.
„Arbuusipunkt“ (SP4, viimane vahetund) tuli väga vajalikul hetkel. Sai süüa, juua ja pisut puhata (ühiskonnaõpetuse tunnist teame ju kõik, et igal inimesel on õigus puhkusele! ). Sama oluline oli ka kohal viibinud seltskonna (teenindajad, fännid, kaaskannatajad) hea tuju ja optimism – nüüd olla valdavalt mäest alla ja mitte enam palju minna.
Viimasteks kilomeetriteks oli Ivari tiim siiski pisut halastanud ja saime läbida mõned kruusalõigud, kuigi ka need olid rohke vihma tõttu kehva veeremisega. Lihtsam oli ikka sõita, ehkki tuuletakistuse mõju (füüsikute sõnul jalgrattaga sõidul üks olulisemaid takistusi) vähendada ei õnnestunud –lihtsalt polnud kelle tuules sõita. Lõpp oli nüüd tõesti lähedal, kuid oli selge, et aeg läheb üle 8 (loe: KAHEKSA ehk matemaatikute sõnul see täisarv, mis on 7 ja 9 vahel!) tunni. Kui rollerirajal hakkas üks paar tagant lähenema, hakkasid jalad justkui iseenesest kiiremini tööle (on ikka suur vahe ,kas sa oled 185 või 186 või hoidku kõigevägevam, hoopis 187).
Seekord siis koht teise saja lõpus, vanakestest 10., aeg 8.06, keskmine kiirus (matemaatika: v=s/t): 12,5 (!), aga kõige tähtsam, et ajalooline ja ränkraske 10. kord sai lõpetatud ja finišis (lõpuaktusele sisenesin pidulike helide saatel, sest samal ajal anti üle medalid naistele, kes lõpetasid cum laude ehk siis kiitusega ) omandasin medali, mis minu arvates vastab igati kunstiõpetuse tunnist kõrva taha pandud kauni kunsti reeglitele. Igal juhul läheb see medal auhinnariiulisse aukohale!
Ja siis spaasse. Aga, et inimeseõpetuse tunnis oli palju räägitud hügieeninõuetest, siis eelnes basseinile eelpesu õues, siis põhjalik küürimine duši all ja alles siis astusin kuuma vette lihaseid lõdvestama.
Lõpuaktusele järgneb reeglina söömaaeg, nii ka Haanjas. Pidulik lõunasöök, mis seekord osutus õhtusöögiks, oli väga heal tasemel (pasta ja mitut sorti kooki), kuigi ma ei ole kindel, et see oleks rahuldanud koolitoidu patrooni Evelini.
Selline oli siis minu „koolipäev“ õpilasena direktor Ivari (omab alates 26.09.2015 kella 22.22-st lisaks meditsiiniteaduste doktori tiitlile seda ka kasvatusteaduste valdkonnas!) juhitud pedagoogide meelevallas. Üks lõputu kehalise kasvatuse tund lõimitud kõigi teiste ainetega, nii nagu tänapäevane pedagoogika seda nõuab.
Hinded?
Endale koolipoisi rahuldav. Oma tiimile väga hea. Õppenõukogule (korraldajatele) suurepärane!
Kõik õpilased (kaasvõistlejad) tegelevad lähipäevadel eneseanalüüsi ja enesehindamisega ja annavad sellest teada e-koolis (velo.clubbersi foorumis).
Aga kuidas mõned oma 13 tunni ja 20 minutilise pikendatud õppetööga (ehk nagu vanasti öeldi suvetööga) ühele poole said, seda minu mõistus ei võta.
Kohtumiseni järgmisel õueõppepäeval (13. Haanja 100-l)!
Puudumist saab põhjendada ainult tõendiga, mille on väljastanud Haanja100 raja läbinud DOKTOR!
Tartu Rattamaratoni stardis sai oma kooli kahe vilistlasega kokku lepitud, et paneme ka tiimide arvestuses end kirja –väike reklaam koolile (Nõo Reaalgümnaasiumile) ja huvitavam ka. Ja kui täna, päev hiljem oma mõtteid 12. Haanja100-st koondama hakkasin, siis turgatas pähe, et seal tuleb sageli arvestada, rakendada nii mõndagi, mida koolis õpetatavate ainetega seostada saab. Alustuseks kas või geograafiatunnist teada ilma kujunemine. See teadmine sundis veel viimasel õhtul rehvivahetuse ette võtma ja vaevalt ma ainuke olin.
Pisut enne 8-t olime kohal ja algas juba rutiiniks kujunenud toimetamine- WC külastus, number tuua, ratas maha, stuff rattale, riided selga, läätsed silma, söögid taskusse ja väike soojendusring ning oligi aeg stardikoridori asuda. Sooja 13 kraadi, tibas vihma, päev algas üldkogunemisega, mis meenutas mingi sekti hommikust usutundi.
Kell 9.00 algas esimene tund - muusika, AC/DC „Highway to hell“. Start läheb täpselt siis, kui algab refrään :“ I`am on the highway to hell“ . Paremini nii lühidalt ja konkreetselt eesootavat kirjeldada pole võimalik. Minu õpetaja ütles eesti keele tunnis ikka, väljenda end alati lühidalt ja täpselt!
Plaan oli alustada hea tempoga, et Härmäe singlile pääsu ooteaeg võimalikult väike oleks. See ka õnnestus, kusjuures mingeid raskusi üsna kiire algus ei tekitanud, erinevalt minu jaoks tavapärasest probleemist (pulss tumepunases!) muudel võistlustel. „Niidirulli“ ületamise mõtet ei tekkinud. Kooli aja matemaatikatunnist mäletasin, et kolmnurga kahe külje summa on alati suurem kolmanda külje pikkusest, aga elukool on õpetanud, et lühim tee ei ole alati kiireim. Nägin ka ühte üritajat, aga tema ukerdamist hinnates, kahtlen küll, et ta kiiremini sai.
Tempo oli korralik, kohaks loeti 130 kanti. Pisut ärevaks tegi, et nägin mehi, kellest peaksin kaugel olema, kuid tunne oli hea ja lasin samas vaimus edasi.
Läbisime 10. km-l ühe suurema laohoone, kus toimus teine muusikatund- ikka AC/DC! 15. km-l jäin esimest korda laskumisel hätta mudaga ning sain „käe valgeks“ ehk külje mustaks. Kohati tundsin, et väljakujunenud seltskonnas püsimisega hakkas raskusi tekkima. Ja siis ei olnudki muud, kui oodata Kütiorgu! Laskumine oli äkiline, libe ja ohtlik. Juba metsalaskumisel sain jälle külje maha. Lõpuosas sõitsin peaaegu alla, kuid siis tuli jalastuda, kuna eesolija kukkus. Tõus oli pehme ja ränk, aga sain üles.
Ja oligi käes paljude lemmikaeg koolipäevas- esimene vahetund ehk SP1. Tiim asus rattaga tegelema ning siis selgus, et tagumine jooks ei liigu normaalselt! Pisut paremaks ehk sai, aga vaimu murdis see küll. Kas nüüd sellest või ikkagi liiga kiirest algusest tingituna, aga läks üha raskemaks. Eks me kõik mäletame füüsikatunnist hõõrdejõu rolli edasiliikumise takistamisel. Ja kui valemit ei mäletagi, siis tundnud on seda ilmselt iga jalgrattur. Samas said paljud imestada, kuhu see hõõrdejõud sildade ületamisel kaob. Tuntud „kukutaja-silla“ juures väideti, et iga teine osaleja seal olla kukkunud. Minul läks paremini. Kuid korduvalt ületas laskumistel füüsikakurusest teada maa külgetõmbejõud kõik minu poolt rakendatavad jõud ning oskused. Ehk siis pärast 5 kukkumist läks see arvestus segamini. Mitte et ma näppudel arvestust oleks pidanud, aga arvutiõpetuses oleks võinud lasta mõnel õpilasel ühe äpi küll kirjutada.
Tunneli juurde laskumisel kamandati kõiki alternatiive välistava konkreetsusega - „Noolte juures rattalt maha!“. Meenus ohvitserist sõjalise algõpetuse õpetaja keskkooli päevilt! Tak totšno - allusin korraldusele. Ega seal muid variante eriti polnudki. Siis tuli meelde Ivari soovitus foorumist „ Jala kuivana hoidmiseks tuleks tunnelis sõita!“. Ma usun, et selleks ajaks oli vaid kilekotti pakitud telefon veel kuiv.
Ja siis hakkas tagajooks üha häälekamalt endast märku andma. Jooksukatel kontrollisin seda lootusrikkalt – no ei liigu kohe üldse! Psühholoogiatunnist tuli meelde kuldne ütlus: „Kui sa usud, et ei suuda, siis sa ei suuda, kui sa usud, et suudad, siis sa suudad!“ No kuidas ma usun, kui ratas ei tööta ja kostab ainult pahaendeline kragin. Küll ma sõidaks ja suudaks, kui ainult ratas …“ . Tegelikult hakkas kohale jõudma, et täna lihtsalt ei ole minu päev. Möödujaid oli hulgakaupa, koht oli juba üle 150. Kõige selle ratta peale ajamine oli vaid inimlik eneseõigustus.
Siiski otsustasin teha kardinaalse lükke. Järgmisel kohtumisel tiimiga võtsin käiku vana 26-se treeningratta, mis hommikul igaks juhuks auto peale sai visatud (juhendis minu arvates ratta vahetamise keeldu ei ole). Ja kuigi sellel amort hästi ei töötanud, oli edasiliikumine palju meeldivam ja tundus ka, et tõhusam. Korrapäraselt manustasin jooki, toitu, kus keemiatunnist teada Mendelejevi tabeli elemendid päris arvukalt esindatud olid.
Vällämäelt laskumisel sai mulle osaks üsna karm kukkumine juurikatel, aga õnneks ilma tagajärgedeta. Tõus Munamäele oli küll asfaldi poolelt, aga ega see lihtne ei olnud. Kui ikka tõus on ca 15 % (matemaatikatunnist meeldetuletuseks, et 100 meetri kohta tõused 15 meetrit!), siis nalja ei ole. Kuid SP2 ehk teine vahetund mäe tipus oli hea motivaator! Head paremat oli laual rohkesti ja seda sai ka kasutatud.
Kuid Munamäelt laskumisel tabas mind tõsine ebaõnn. Esiratta libastumisel kukkusin ja paiskusin parema õlaga vastu puud! Taaskord füüsikat : F=m*a ehk Newtoni II seadus. Mass koos ratta ja mudaga kokku peaaegu tsentner (100 kg), kiirendus Munamäe järsku nõlva arvestades korralik ja tulemuseks õlaliigese deformatsioon. Kuigi medistiini ma pole õppinud ei koolis ega ka ülikoolis, sain aru, et asjalood on kehvad. Meenus koduloo tunnist üks vanasõnana , „Õnnetused käivad mööda inimesi, mitte mööda kivisid ja kände (H100 kontekstis juurikaid) !“. Valu oli kõige tugevam just mudas libisedes, kui oli vaja ootamatult äkilisi liigutusi teha. Eks see tegi veelgi ettevaatlikumaks. Nii läksid ühel libedal lõigul mööda soomlased, enne hõikas üks neist „ mene oikella!“. Mina pole võõrkeele tunnis soome keelt õppinud. Jäin mõtlema, kas pean nüüd mina paremale minema või läheb tema paremalt. Jäin keskele ja soovitasin neil eesti keele tundi minna. Aeg ajalt möödusin ebaõnnesõduritest – kellel purunenud kett (tehnoloogiatunnist : keti tugevuse määrab kõige nõrgem lüli), kellel rehv (füüsika : võimalusel ühtlustub rõhk rehvi sees ümbritseva keskkonna õhurõhuga). Enamus püüdis kunagi tööõpetuses omandatud käeliste oskuste varal taas rajale saada ja loodetavasti see neil ka õnnestus. Nendest probleemidest olen mina kõigil 10-l aastal pääsenud. Statistika loengus omandatud tõenäosusteooria valemid ütlevad, et kõrgemad jõud on mind nendel, rohkem kui 1000-l kilomeetril vähemalt selles osas hoidnud.
SP3-s (kolmas vahetund) oli üks tubli mees vee ja harjaga rattaid puhastamas! Õnnestus ka tema abi kasutada (suur tänu!). Ja samas pastat vorstikestega manustada. Keegi oli kodunduse tunnis saadud teadmised väga heaks tulemuseks realiseerinud! Hästi läks ka kohuke, hapukurk, aga ka muu kraam. Ja taustaks kostis autoraadiost ikka metalli (muusikatund 3). Kas just AC/DC, seda ei suutnud minu väsinud vaim tuvastada.
70 km märk oli kuidagi eriliselt positiivsust tekitav ( 2/3 läbitud, 1-2/3=1/3 jäänud. Lihtne matemaatika!). Aga muda ja tihe vihmasadu tegi kõik selleks, et seda positiivsust tasakaalustada. Aeg ajalt oli maas kahjuks näha ka prügi. Ilmselt süüdlased selles bioloogiatunnis, kus keskkonnahoiust räägiti, kohal ei olnud. Neile tuleks küll üks käskkiri teha ja nende vanemad kooli (Haanja 100-le) kutsuda! Ega seda prahti nüüd hullult palju ka ei olnud, aga kasvatuslikul eesmärgil (et edaspidi veel vähem prügi maas oleks) tuleb seda teemat pidevalt meenutada (kordamine on tarkuse ema). Kuna asendusrattal olid v-pidurid ja H100 ettevalmistust polnud tehtud, siis hakkas pidurite ressurss tasapisi ammenduma. See, et nad kuluma peavad, on füüsikaline fakt, aga miks nad Haanjas nii kiiresti kuluvad, vajab mõne õpilase poolt uurimistöö teostamist.
„Arbuusipunkt“ (SP4, viimane vahetund) tuli väga vajalikul hetkel. Sai süüa, juua ja pisut puhata (ühiskonnaõpetuse tunnist teame ju kõik, et igal inimesel on õigus puhkusele! ). Sama oluline oli ka kohal viibinud seltskonna (teenindajad, fännid, kaaskannatajad) hea tuju ja optimism – nüüd olla valdavalt mäest alla ja mitte enam palju minna.
Viimasteks kilomeetriteks oli Ivari tiim siiski pisut halastanud ja saime läbida mõned kruusalõigud, kuigi ka need olid rohke vihma tõttu kehva veeremisega. Lihtsam oli ikka sõita, ehkki tuuletakistuse mõju (füüsikute sõnul jalgrattaga sõidul üks olulisemaid takistusi) vähendada ei õnnestunud –lihtsalt polnud kelle tuules sõita. Lõpp oli nüüd tõesti lähedal, kuid oli selge, et aeg läheb üle 8 (loe: KAHEKSA ehk matemaatikute sõnul see täisarv, mis on 7 ja 9 vahel!) tunni. Kui rollerirajal hakkas üks paar tagant lähenema, hakkasid jalad justkui iseenesest kiiremini tööle (on ikka suur vahe ,kas sa oled 185 või 186 või hoidku kõigevägevam, hoopis 187).
Seekord siis koht teise saja lõpus, vanakestest 10., aeg 8.06, keskmine kiirus (matemaatika: v=s/t): 12,5 (!), aga kõige tähtsam, et ajalooline ja ränkraske 10. kord sai lõpetatud ja finišis (lõpuaktusele sisenesin pidulike helide saatel, sest samal ajal anti üle medalid naistele, kes lõpetasid cum laude ehk siis kiitusega ) omandasin medali, mis minu arvates vastab igati kunstiõpetuse tunnist kõrva taha pandud kauni kunsti reeglitele. Igal juhul läheb see medal auhinnariiulisse aukohale!
Ja siis spaasse. Aga, et inimeseõpetuse tunnis oli palju räägitud hügieeninõuetest, siis eelnes basseinile eelpesu õues, siis põhjalik küürimine duši all ja alles siis astusin kuuma vette lihaseid lõdvestama.
Lõpuaktusele järgneb reeglina söömaaeg, nii ka Haanjas. Pidulik lõunasöök, mis seekord osutus õhtusöögiks, oli väga heal tasemel (pasta ja mitut sorti kooki), kuigi ma ei ole kindel, et see oleks rahuldanud koolitoidu patrooni Evelini.
Selline oli siis minu „koolipäev“ õpilasena direktor Ivari (omab alates 26.09.2015 kella 22.22-st lisaks meditsiiniteaduste doktori tiitlile seda ka kasvatusteaduste valdkonnas!) juhitud pedagoogide meelevallas. Üks lõputu kehalise kasvatuse tund lõimitud kõigi teiste ainetega, nii nagu tänapäevane pedagoogika seda nõuab.
Hinded?
Endale koolipoisi rahuldav. Oma tiimile väga hea. Õppenõukogule (korraldajatele) suurepärane!
Kõik õpilased (kaasvõistlejad) tegelevad lähipäevadel eneseanalüüsi ja enesehindamisega ja annavad sellest teada e-koolis (velo.clubbersi foorumis).
Aga kuidas mõned oma 13 tunni ja 20 minutilise pikendatud õppetööga (ehk nagu vanasti öeldi suvetööga) ühele poole said, seda minu mõistus ei võta.
Kohtumiseni järgmisel õueõppepäeval (13. Haanja 100-l)!
Puudumist saab põhjendada ainult tõendiga, mille on väljastanud Haanja100 raja läbinud DOKTOR!
1 comment:
Jätka samas vaimus!
Post a Comment